Raamatukogu, köök ja tallid — need on kohad, kus me elaksime, kui vaid saaks
Mu parim sõbranna on ainukene inimene, kellele ma julgen rääkida absoluutselt kõike. Ta ei naera mind kunagi välja, ega jutusta minu saladusi teistele inimestele edasi.
Ma olen teda lähemalt tundnud nüüdseks juba kolm aastat, mis on täis fantastilisi mälestusi. Meile mõlemale meeldivad hobused — need suured ja jõulised, kuid samas ka sügava hingega loomad. Ka kirg lugemise vastu on meis mõlemas peidus ja raamatumaitse sama. Raamatukogu, köök ja tallid — need on kohad, kus me elaksime, kui vaid saaks.
Mu meeltest ei kao iial mälestus, kui käisime päikeseloojangut vaatamas. See oli soe suveõhtu, kui otsustasime võtta kaasa fotoka ja sõtkuda jalgratastega metsast läbi rannale, et nautida augustipäikese kadumist silmapiiri taha. Tund enne loojumisaega pakkisime vajaliku kraami seljakotti ja asusime teele. Sõidul naersime südamest ja rääkisime teineteisele saladusi, jättes selja taha kõik mured ja probleemid, mis meid kohutanud olid.
Et jõuda rannale, pidime läbima väikese jalgraja läbi paksu roostiku. See oli lõbus — justkui mängiks peitust. Kui rannale jõudsime, oli päike juba otsustanud uinuma hakata. Taevas oli roosakas-sinine ning pilved lillad. Vesi kumas maagiliselt taevale vastu ja see moodustas koosluse, mida veel kunagi ei olnud mu silmadel õnnestunud näha.
Koorisime kohe püksisääred üles ja jooksime madalas vees, tema klõpsutas fotoaparaadiga pilte ning mina muudkui hüppasin, nii et vesi plärtsus. Ma ei tea, kuhu aeg kadus, kuid järsku oli juba hämar ja taevas hakkas tumedamat tooni võtma. Joonistasin külmale rannaliivale veel viimased süvendid, et meenutada meie väikest reisi, ja jooksin siis oma sõbrale järgi rataste juurde.
Otsustasime võimalikult kiirelt tagasi minna, kuid siiski mitte läbi metsa, sest oli liiga pime. Ma mäletan, kui õudustäratavad tundusid puud mulle siis ja naaberkülas liikuvad varjud tekitasid külmavärinaid. Õnneks oli mul kaasas ustav sõber, kes ei lasknud halbadel emotsioonidel minu tuju rikkuda.
Kuulasime muusikat ning jõudsime tema juurde tagasi, kui õues juba päris pime oli. Selle rannaga on meil hiljem olnud veel väga mitmeid värvikaid mälestusi, igaüks oma eripäraga. Minu parim sõbranna on kõige erilisem inimene, keda ma kohanud olen ning kuigi me tülitseme tihti pisiasjade tõttu, ei kaalu see üle meie sõprust. Arvan, et teist temasugust ei leidu terves maailmas.