Laupäeva hommikul Kullerkupu Maximasse minnes silmasin taaraautomaadi ukse ees ühte räpase välimusega meest, kes palus igalt inimesel paar pudelit talle anda. Alustasin mehega vestlust ja küsisin, mida ta soovib osta endale saadud pudelite raha eest. Sain vastuseks, et kas või puhast saia.

Alguses olin kindel, et mees soovib kokkukraabitud raha eest alkoholi ostma. Pakkusin talle, et kui ta tõesti tahab süüa, võin talle kaks pirukat osta, aga raha ma nõus andma ei olnud. Mehele tuli otsekohe naeratus näole. Ta palus, et ostaksin talle kaks viineripirukat. Poest väljudes nägin, kuidas ta mind ootas ja nähes pirukaid, kerkis ta suule naeratus. Andsin mehele ta saiakesed kätte ja mõtlesin, et uurin üht-teist tema kohta.

Esimesena sain teada, et mehe nimi on Hendrik.

Hakkasin uurima, kuidas on Hendrik sattunud sellise elustiili otsa. „Vabatahtlik ega plaanitud see elustiil kindlasti ei ole," ütles mees. Hendrik on tegelikult kahe tütre isa, lapsed on mõlemad juba suured. Üks on 18-aastane ja teine on 21-aastane. Naisest on Hendrik lahutatud. Ta kurtis mitu korda, et ta ei saa kuidagi laste ja naise silmis head kohta tagasi, sest nemad arvavad, et Hendrik on alkoholismi pärast kodu kaotanud. Isegi, kui vahepeal lapsed isa vaatamas käivad, ei ole nad kaua koos, sest tütred ei talu enam oma isa. Naisega pole Hendrik juba väga ammu suhelnud.

Hendrik ei veeda igat ööd tänaval. Kui õues on liiga külm, otsib ta peavarju mõnes trepikojas või läheb kodutute varjupaika. Viimast Hendrik väldib nii palju, kui saab.

Kunagi töötas Hendrik autoremonditöökojas. Palk oli nigel ja Hendrik elas peost suhu. Vaba raha ja sääste mehel polnud. Pärast naisest lahkuminekut jäi Hendrik ise pere kolmetoalisesse korterisse elama, sest naisel oli uus elamine lastega juba välja valitud. Peale seda läks Hendriku jaoks majapidamine veel raskemaks ja lahkuminek põhjustas suurenenud alkoholitarbimise. Paar kuud sai ta oma töö ja eluga kenasti hakkama, aga üsna pea sai Hendrik töölt hundipassi. Ta üritas uut tööd leida, kuid tulutult. Pank võttis laenude katteks Hendriku elamise ja mees oligi tänaval.

Nüüdseks Hendrik alkoholi enam eriti ei tarbi. Ta tahab oma elu uuesti rea peale saada ja oma naise ning laste silmis jälle heas nimekirjas olla. Esimene samm selle suunas oli loobumine alkoholist.

Hendrik ei veeda igat ööd tänaval. Kui õues on liiga külm, otsib ta peavarju mõnes trepikojas või läheb kodutute varjupaika. Viimast Hendrik väldib nii palju, kui saab. Mehe sõnul pole seal sugugi hea olla. Seda küll reklaamitakse nii, et inimesed saavad linade vahel magada, ennast pesta ja natuke kööki kasutada, kuid Hendriku sõnul on lood teisiti. Varjupaigas on räpane. Seal haiseb. Kodutud on ära määrinud kõik linad ja koht on sageli ülerahvastatud. Lärmatakse palju ja Hendriku sõnul seal välja puhata ennast ei saa.

Hendrik rääkis ka sellest, kuidas tal pole ainsatki sõpra. Alguses lävis ta mitme teisegi kodutuga, aga neil polnud erilist soovi tulla välja oma seisust. Nad jõid iga päev kuskil poe nurgataga. Hendrik ei taha oma ülejäänud elu niimoodi veeta ja seetõttu hakkas ta omapead aega veetma.

Nüüdseks Hendrik alkoholi enam eriti ei tarbi. Ta tahab oma elu uuesti rea peale saada ja oma naise ning laste silmis jälle heas nimekirjas olla.

Tal on sageli kahju, et inimesed ei näe, et ta ei ole hirmutav ega ohtlik. Kõik, mida meedia kodutute kohta räägib, ei aita kaasa, sest meedia tihtipeale külvab veel rohkem hirmu. Arvatakse, et kui inimene on kodutu, puudub tal väärtus. Ta on ülearune ja koormav ühiskonnale.

Vestlus Hendrikuga pani mind väga palju mõtlema. Meedia võiks rohkem kirjeldada kodutute elusid. Nende unistustest ja rõõmudest võiks rohkem juttu teha. Aga kahjuks ei kirjutata sellistel teemadel nii palju, sest negatiivne läheb inimestele rohkem peale ja müüb paremini. Oleks tore, kui ühiskond saaks aru, et kodutud on tavalised inimesed, kellel lihtsalt pole kodu ja kes peavad muudmoodi toime tulema.