Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Sandra Sentjurin — noor naine, kes on 20 aastaga jõudnud teha rohkem kui paljud teised kogu elu jooksul

 (55)

Sandra Sentjurin — noor naine, kes on 20 aastaga jõudnud teha rohkem kui paljud teised kogu elu jooksul
Foto: Liina Agur

Sandra Sentjurin on 20-aastane noor naine, kes on oma elu jooksul jõudnud korda saata rohkem kui mõned temast mitu korda vanemad inimesed. Ta on tegelenud 15 aastat tantsimisega, reisinud läbi pool maailma, kirjutanud raamatu magustoitudest, pannud aluse oma firmale, ja järgmised 4 aastat keskendub tegus neiu kõrghariduse omandamisele Inglismaal.

15 aastat tantsija

Tantsupisik leidis Sandra ise üles. Kui ema pisikese Sandra esimest korda tantsutrenni viis, siis tüdruk sealt enam lahkuda ei soovinudki. Esimese tõsisema trennikogemuse sai väike Sandra Palestra tantsurühmas, kus ta karmikäelise treener Reet Kriegeri käe all sai selgeks ka kõige keerulisemad tantsusammud.

 “Usun, et just tema süstis minusse distsipliini ja oskust soovitud tulemuse saamiseks vaeva näha. Suure koormuse tõttu ei pidanud enam minu süda vastu, seetõttu pidin üsna kaua tantsimisest eemal olema. Kui tundsin end jälle piisavalt tugevana, siis otsustasin liituda JJ-Street Dance Companyga.”

JJ-Street’is edutati Sandra üsna pea treeneriks, kus ta tegeles lisaks enda treenimisega ka noorte arendamise ja õpetamisega. Sandra kuulus ka Oslos tegutsevasse rahvusvahelise taustaga tantsugruppi.

“Tantsija elu ei ole kohe päris kindlasti mitte lihtne. Seda eriti, kui käsil on ka gümnaasiumi lõpetamine. Pikkade ja väsitavate trennide ning tiheda võistlusgraafiku tõttu ei saanud ma just tihti koolis käia,” räägib Sandra, kes siiski edukalt õpilase ja tantsija kohustused ühendada suutis.

Loe veel

Seotud lood:

Pärast koolitunde tuli võimalikult kiiresti kõik kodutööd ära teha ja seejärel trenni suunduda. “Vahel kestis trenn hommikuni, seda eriti enne võistlusi. Siis tuli otse kooli sammuda ja nii juhtuski vahel, et ma polnud juba mitu ööpäeva magada saanud. Olgugi, et mul jäi vähem aega õppimiseks kui teistel klassikaaslastel, ei lasknud ma eal oma hinnetel langeda, vaid püsisin alati oma tulemustega eesotsas.”

Lõuna elevantide ja kaelkirjakute keskel

“Ma ei hakka nimetama kõiki riike, kuhu sattunud olen. Küll aga tooksin välja minu jaoks kolm kõige mälestusterohkemat sihtkohta,” ütleb Sandra, kelle üheks kõige eredamaks mälestuseks on reis Tansaaniasse.

“Esiteks vaimustas see reis mind juba kulinaarselt. Sealt pärineb ka siiani minu kõige erilisem söögikord. Mul oli võimalus nautida rikkalikku lõunasööki koos kohalikega kõrge mäe otsas, metsikus looduses vaipadel, mis olid otsast otsani head ja paremat täis.” Sandra tunnistab, et ei ole elus kordagi nii maitsvaid liharoogasid süüa saanud nagu paigas, kus asub Aafrika mandri kõrgeim punkt.

“Kõik istusid rätsepistes ümber vaiba. Söögivahenditeks olid omaenda näpud ning lõunasöök oli vaatega Aafrika kõige kõrgemale mäele — Kilimanjarole. Selline maitseelamus ja vaade ei lähe mul ealeski meelest. Lisaks teadmine, et mäe all ootasid meid elevandid, kaelkirjakud ning muud loomad, keda siiani vaid Tallinna loomaaias puuri sees näinud olin. Öösiti oli aga kuulda, kuidas hüäänid laagri lähistel ringi liiguvad. Hommikusöögil oli hea näha, et metsikud loomad ei olnud öösel kedagi purenud,” muljetab Sandra reisist, mis täiendas tema teadmisi loomade ja nende käitumise kohta.

Dominikaani Vabariigi vaesed, kuid hingelt rikkad inimesed

Teiseks tähelepanuväärseks sihtkohaks Sandra jaoks on olnud Dominikaani Vabariik, kus neiu taaskord toitudest ja pimestavast puuviljavalikust vaimustus. “Elus esimest korda suutsin mitu ananassi järjest nahka pista, ilma et suu pärast kipitaks. Kõik viljad olid nii värsked ja magusad, et neid ei saa isegi võrrelda meie kauplustes leiduvatega. Mind liigutas ka see, kui soojad ja lahked sealsed elanikud olid. Olgugi, et neil ei ole hinge taga pea sentigi, paistsid nad alati äärmiselt elurõõmsad ning päikeselised. Hea meelega oleks sellise suhtumise kohvrisse pakkinud ning kodumaale laiali jagamiseks kaasa võtnud.”

Pariis — linn, mis toidab armastust magusa vastu

Viimaseks sihtkohaks, mis Sandra mälestustes kõige eredamana terendab on Pariis — linn, mis võlus noort naist juba esimesel külastusel ning kuhu ta esimesel võimalusel alati tagasi läheb. “Kuna olen ka ise prantsuse keelt õppinud, siis tunnen end seal olles kuidagi eriti koduselt. Pariis on päris kindlasti minusuguse maiasmoka paradiis — igal tänaval on lugematu hulk kondiitri- ja pagariärisid. Koogilette imetledes võib ennast lausa ära unustada. Pole ime, et ma Pariisist tagasi tulles lisaks hõrgutisi täis pagasile ka ise tublisti rohkem kaalusin.”

Tantsimine magustoidu vastu

“Ühel hetkel ma enam lihtsalt ei jaksanud. Tervis ütles üles ja ma olin ülepeakaela koolitöödesse uppumas. Tuli teha oluline valik, kas jätkata tantsimisega või võtta aeg maha ning olulisemale keskenduda.” Nii otsustaski Sandra, et on aeg tants selja taha jätta. Vaid veidi aega hiljem avastas ta end kesk kokandusmaailma võlusid.

“Olen üles kasvanud perekonnas, kus head toitu on alati väärtustatud ning minu ema on kogu pere, nii palju kui mina mäletan, pea igal õhtul mõne hõrgutisega üllatanud. Võib-olla sealt see pisik salaja külge oligi hakanud. Avastasin, et mulle istub rohkem kõik see suhkru ja vahukoorene ehk magustoidud, koogid ja tordid.”

Nii katsetabki Sandra nüüd uusi maitsekombinatsioone või loob uusi versioone vanadest klassikutest. “Mulle kohutavalt meeldib vaadata, kuidas peale õhtusööki pistetakse lusikas mõnda minu valmistatud magustoitu ning seejärel kõlab ohe, mis väljendab tõelist naudingut. Sellisel hetkel läheb mu süda soojaks ning mõistan, et olen jälle õhtusöögi lõppu maitseelamuse suutnud luua.” Nii hakkaski Sandra oma retsepte blogisse ülesse kirjutama. Sellest sai õigepea tema igapäevane armastatud hobi.

Raamatu “Magustoitudega ümber maailma” sünd

“Ühel õhtul peale järjekordset reisi Pariisi jäin ma õndsalt seal söödud hõrgutiste peale mõeldes magama. Siis aga hüppasin voodist püsti ning avasin kibekiirelt arvuti. Mulle turgatas ühtäkki idee koostada raamat, mis reisiks magustoitudega ümber maailma.”
 
Sandra otsis internetiavarustest ega sellist teost juba poelettidel ei ole. Veendunud, et midagi sellist turul veel ei ole, pani ta arvuti kinni ning jäi rõõmsalt magama. Siiani peab ta endamisi aru, kes või mis talle säärase idee pähe pani. “Justkui välk selgest taevast,” kirjeldab Sandra oma inspiratsioonivälgatust.

“Järgmisel päeval hakkasin kontseptsiooni täiustama ning retseptidega tegelema. Paari kuu pärast sammusin oma kogumikuga esimesse kirjastusse kohale ning juba järgmine päev sõlmisin lepingu,” meenutab Sandra raamatu sündi.

Unistus oma raamat avaldada täitus kiiremini, kui ta arvatagi oskas. Järgnevatel kuudel toimusid magustoitude pildistamised, retseptide kontrollimine ja käsikirja kirjutamine. Juba kevadel läks raamat trükki ning sealt ka juba poelettidele.

“Raamat tõi mulle mitmeid uusi ja huvitavaid pakkumisi ning loomulikult mitmekordistas ka blogi lugejate arvu. Samas süstis raamat ka rohkelt enesekindlust — nüüd ma tean, et suudan ka esmapilgul kõige võimatuna näivad ideed teoks teha. Tuleb vaid endasse uskuda ja seejärel kõvasti vaeva näha,” ütleb Sandra ja lisab, et selle raamatu sünd näitab, et ükski unistus ei tohiks vanuse taha toppama jääda — kunagi ei ole liiga hilja ega kunagi pole ka liiga vara!

Magus suvi

Suvel käis Sandra oma firmaga erinevatel üritustel külastajatele kõike head ja magusat pakkumas. Kuna tavaliselt pakutakse suurfestivalidel kõige kuivemat šašlõkki friikartulitega ning magusa poole pealt on esindatud ainult jäätis, siis ajas Sandra magustoidulett pea kõigil suu vett jooksma. Samal ajal aitas see tal ka raha koguda kooli jaoks.

“Nimelt kolin septembri lõpus Inglismaale, et alustada kõrghariduse omandamist University College Birmingham’is. Minu erialaks on Culinary Arts Management. Ma kavatsen oma kulinaarsed oskused viia uuele tasemele, omandades samal ajal teadmised, kuidas käib toitlustusteenuseid pakkuva ettevõtte juhtimine ja majandamine-  seda alates pererestoranidest kuni suurte toiduainetööstusteni.”

Suure osa ajast võtab jätkuvalt ka blogipidamine. “Uute retseptide välja mõtlemine ei ole alati lihtsamate killast. Eriti siis, kui puudub igasugune inspiratsioon, aga lugejad ootavad jätkuvalt igal nädalal midagi uut. Katsetamised, luhtaminekud, õnnestumised ja magustoitude pildistamine kuuluvad minu igapäevaste tegevuste hulka.” Nagu sellest veel vähe ei oleks, teeb Sandra iga päev korralikult trenni, et saaks liituda ülikooli jalgpalli naiskonnaga. “Taaskord minu äärmuslik ideevälgatus — aga kus mujal, kui ülikoolis midagi sellist järele proovida,” ei lõpeta Sandra oma tegususega üllatamast.

Magustoitudega eestlaste südametesse

“Kavatsen järgmised 4 aastat ülikoolile keskenduda, kuid samal ajal tahan igal suvel oma firmat edasi arendada, nii et juunikuus Eestisse saabudes oleks viimne kui üks nädalavahetus erinevate üritustega, kus magustoidu-cateringi pakkuda, broneeritud. Üritan samm-haaval oma magustoitudega eestlaste südametesse pugeda,” kavatseb maiasmokk oma magusapisikut ka kodumaal levitada.

Peale ülikooli lõpetamist plaanib Sandra kodumaale tagasi tulla, et teoks teha oma kõige suurem ja siiani tema jaoks üsna utoopiline idee. “Ma ei tahaks sellest väga rääkida, sest 4 aastat on pikk aeg ning kardan, et keegi võib selle juba teoks teha. Aga vihjeks võin öelda, et midagi sellist ei ole veel avatud ka meie lähinaabrite juures. Minu kullakallis idee viib magustoidu nautimise uuele tasemele, nii et minusugused maiasmokad saavad loetud aastate pärast millegi väga erilise osaliseks!” jääb Sandra salapäraseks, kuid lubab millegi põneva teostumist juhul, kui tal mõni veelgi pöörasem idee vahepeal pähe ei turgata.

Veel annab Sandra lugejatele oma lemmikretsepti

“Panna cotta on Itaalia päritolu kooretarretis, mille põhikoostisosadeks on piim, koor, suhkur ning želatiin. Kerge magustoit, mis kaob üldjuhul taldrikult sekunditega. Selles versioonis kohtuvad laim ja ingver ning särtsu annab vaarikas — minu arvates lausa ideaalne trio.”

Vaja läheb (4-le) :

2 dl piima
4 dl vahukoort
1 dl suhkrut
1 laimi riivitud koor
1 spl värskelt riivitud ingverit
1 spl vanillisuhkrut
2,5 želatiinilehte

2OO g vaarikaid
1 spl tuhksuhkrut

Kaunistamiseks laimiviile ja valget šokolaadi

1. Kuumuta potis piim ja vahukoor, lisa suhkur ja vanillisuhkur ning lase keema tõusta.
2. Kui suhkur on lahustunud, lisa riivitud laimi koor.
3. Pane želatiinilehed külma vette 5 minutiks paisuma.
4. Keera pliidil kuumust vähemaks, pane riivitud ingver teesõela sisse ning aseta 2-3 minutiks potti. See annab piima-vahukoore segule õrna ingveri maitse.
5. Pigista želatiinilehtedest vesi välja ja lisa lehed potti, sega hoolsalt, et lehed lahustuksid.
6. Vala segu nelja vormi sisse ning aseta üleööks külmkappi.
7. Püreesta vaarikad tuhksuhkruga
8. Võta panna cotta 5 minutit enne serveerimist külmkapist välja, tõmba noaga ääred lahti ning kummuta magustoidud taldrikule.
9. Kaunista pealt laimiviilude ja valge šokolaadiga. Serveeri vaarikapüreega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare