Sarkasm ja iroonia - tarkade huumor või enesehinnangu tõstmine?

Sarkasm on üks levinumaid huumoristiile noorte seas. See on stiil, kus naljaks on teiste ja nende tegevuste maha tegemine või võrldus millegi väga lolli või halvaga. Iroonia on samuti väga levinud.

Isegi olen sarkastiliste naljade tegija. Iroonia on samuti mu meelishuumor. Mõni kutsub seda kombinatsiooni "inglise mustaks huumoriks".

Kui aus olla, meeldib mulle langeda musta huumoriga vürtsitatud vestlustesse. Ei, ma ei armasta teisi maha teha, teen pigem nalja enda kulul. Kuigi, kui vestlus on teatud inimese või asja kohta, siis muidugi saab seda kommenteerida.

Parimad naljad on minu meelest just sageli sarkastilised. Nad võivad küll olla mõne jaoks haavavad ja valusad kuulda, aga kui seda kõike huumoriga võtta, on ju kõik hästi.

Sageli arvatakse, et inimesed, kel on sarkastiline-irooniline huumorimeel, ei tee sääraseid nalju mitte nalja pärast, vaid enda enesehinnangu tõstmiseks - nad alandavad teisi ja vabandavad seda naljaga.

Mina usun, et pigem nii ei ole. Inimesed, kes teisi alandavad, teevad seda otseselt, alandades, mitte läbi huumori. Ja need, kes seda läbi huumori teha üritavadki, põruvad selles sageli, sest alandus, mis pidi kõlama naljana, ei olegi sageli naljakas.

Sarkasm ja iroonia moodustavad koos musta, mõrudamaitselise huumoriprisma, mille läbi maailm tundub üks naljakas koht, kus inimesed ja toimuvad asjad on täiesti nonsense. Kuidas aga keegi sarkastiliste ja iroonilistesse märkustesse suhtub, on selle inimese oma asi.

Kuidas suhtud neisse sina, lugeja? Kirjuta kommentaar siia samasse alla või saada oma arvamuslugu aadressile [e-mail]