See tunne, et sind kogu aeg kuskil keegi ootab, annab ikka meeletult hea tunde

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Oli jälle täiesti tavaline hommik, kui mõtlesin, et ega sellest päevast mitte midagi toredat välja ei tule. Kell 6.30 oli äratus ja 8.00 hakkas kool. Soome keele tundi suudan alati hilineda, nii ka täna. See on ilmselt kõige venivam tund tunniplaanis. Järgnevad tunnid läksid aga kiiresti ja nagu silmapilkega oli koolipäev jälle läbi.

Peale kooli läksin üle pika-pika aja trenni ja see oli ilmselt asi, mis tõi tänasesse päeva sära. Ma olin unustanud ära, mis imeline tunne oli pärast trenni. Või see, mis tunne on jälle sõbrannaga koos trennis käia. Ta motiveerib mind ja üritab olla mu "personaaltreener".

Koju tulles ootas mind mu koer, kelle jaoks on iga hommik, kui ma kooli lähen, maailmalõpp. Ta tuleks meeleldi minuga kaasa. Kui koju jõuan, siis on tema silmis selline pilk, et miks ma nii kaua ära olen olnud ja kas ma tema peale üldse ei mõtle. Ning kui ma teda kodus tähele ei pane, siis ta teeb kõiki erinevaid asju, et ma jumala eest teda tähele hakkaks panema.

See tunne, et sind kogu aeg keegi kuskil ootab, annab ikka meeletult hea meeleolu. Mu koer on mu südamesõber, kes toob ka kõige tumedamasse päeva päikese.

Tunned ka, et tahad maailmaga positiivseid sõnumeid jagada? Kirjuta [e-mail]!