Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
12.04.2018 10:23
See on nagu mingi moehaigus, kui sa pole abi anunud, polegi sa nagu õige inimene. Ja seda nuruvad nii rikkad kui vaesed, nii terved kui haiged. Tihti mõtlen sellist abipalvet lugedes, et miks nad ise end ei aita, paljud neist elavad hoopis paremini, kui need, kellelt seda abi mangutakse. Ei taheta millestki olemasolevast loobuda ja siis on esimene asi pöörduda nende poole, keda nende hea südame pärast karistatakse. Peaasi, et nende endi heaolu ei kannataks. Aga selle eest saan ma sarjata, et olen südametu inimene. Mitte südametu, vaid elukogenud ja karastunud. Kui kõiki neid ahastama panevaid abivajamisi tõsiselt võtta, siis, jääks oma elu elamata. Võib-olla olen ma tõesti südametu, et ei taha asiste inimeste probleemikeste lahendamisel osaleda? Reeglina on ikka nii, et need kes tõeliselt abi vajavad, pigem suruvad hambad risti ja kannatavad, kui et almuse järele käe sirutavad. Aga need, kes tahavadki omi probleeme teiste kulul lahendada, kutsuvad ise appi. Aga jah, kes ütleb, kuna on olukord nii karjuvalt hull, et peabki enda uhkuse maha suruma? Ja kas seda üldse on? Aga neid tõsiseidki olukordi kasutatakse ära.
Meiega on imelik metaformoos juhtunud, tahtsime kapitalismi, saime selle, aga elada tahame selles ikka nagu sotsialismis.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega