Linnaruum kui kombineeritud funktsionaalsete ideede kogum
Kui vaadelda linnaruumidisaini ja rulakultuuri laiemalt, ei kohta Eestis peale standardsete ja formaalsete ekstreemspordiväljakute ja tüüplahenduste just palju. Rulatamine on aga midagi enamat kui pelgalt ühetaoliste ühiskondlike arusaamade põhjal loodud kuvand. See on projekt, mis on ühelt poolt inspireeritud Briti-India kaasaegse skulptori Anish Kapoorʼi installatsioonidest ja teisalt tegevustest, esteetikast, füüsilisest ning visuaalsest naudingust kombineeritud ideed funktsionaalsest ruumikasutusest, mis kajastuvad näiteks inglise kunstniku Rich Hollandʼi töödes, kes on uusi arusaamu linnaruumist loonud just globaalsel tasandil.

Rulaarhitektuur kui kunstivorm
Projekti “Rulatamine kui kunst” näol pole tegu siiski sedavõrd monumentaalse vormikeelega nagu eelpool mainitud, vaid pigem väikevormiga, mis jääb Düsseldorfis resideeruva kunstniku Roberto Cuellari teose “Art of Skate” praktikate raamidesse.

Sügisesel koolivaheajal Tallinna noortenädalal Kultuurikatlas esitletav kunstiprojekt keskendub rulaarhitektuurile kui kunstivormile, mis hõlmab endas peale füüsilise keha ka visuaalset keelt. Projekti raames luuakse skulptuur, mis kujundatakse akromaatiliste värvide ja valgusega.

Kultuurikatla katelde saali üles seatav installatsioon pole pelgalt vaatlemiseks, vaid sellel hakkab aset leidma performance-stiilis rulajämm, kus kohalikud rulatajad skulptuuri eri tahke vastavalt isiklikule loomingulisele tajule füüsiliselt praktiseerida saavad. Siinkohal võib näitena tuua 2005. aastal Helsingi Kaasaegse Kunsti Muuseumi (Kiasma) teisel korrusel paiknenud Rich Hollandʼi ookeanilainetest tuletatud orgaanilist rulatatavat arhitektuurivormi, mida ka kodumaise ajakirja “Sahtel” delegatsioon pildistamas ja sõitmas käis (Tanel Tepper, Erki Lastik, Jan Tomson, Risto Kozer, Karel Kulbin). Installatsiooniga soovitake luua erinevate valdkondade vaheline sild, mis põimib ühtseks teoseks rulatamise, arhitektuuri ja kunsti.

Ameerika-Kanada linnateoreetik Jane Jacobs: “Linnadel on võime pakkuda midagi kõigile ainult seetõttu ja ainult siis, kui nad on loodud kõigile”.
Ajal, mil pealinnas jääb ametlikke rulaplatse aina vähemaks või kaovad need sootuks, kerkib ikka ja jälle õhku küsimus, kuidas selliseid linnaelu kestlikkust pärssivaid stsenaariume kiiresti ja ajutiselt lahendada. Lääne-Euroopa nüüdisaegse linnaruumidisaini praktika kinnitab, et just väikevormid täidavad need tühimikud ja kohad hästi. Olgu siis tegemist tühja asfalteeritud väljaku, krundi või elamurajooni vahel paikneva vana mänguväljakuga – sinna on alati võimalik erinevatest materjalidest rulatatavaid väikevorme või rulamööblit paigaldada. Sellist teooriat propageerib ka üks maailma tuntumaid Taani päritolu arhitekte Jan Gehl, kelle idee kvintessentsiks on: “Väikevormid täiustavad linnaruumi”.

Rulakultuur kui mõtestatud dialoogi looja
“Rulatamine kui kunst” on oluline sündmus Eesti rulakultuuri edendamisel ja ühiskonnas mõtestatud dialoogi loomisel, mille tulemusena sünnib füüsiline skulptuur. Selle eesmärgiga ongi projekti sisu ühendatud Tallinna Kultuurikatlas toimuva Tallinna noortenädala programmiga, mille avasündmuseks "Rulatamine kui kunst" on. Installatsioon ei keskendu ühekordse skulptuuri ja sündmuse loomisele, vaid rulatamise kui distsipliini kestlikule arengule Tallinnas, mille tulemusel skulptuuri hiljem Tallinna avalikus ruumis näha ja kasutada saab.

Projektiga soovitakse linnajuhtide, arhitektide, linnakorraldajate ja linnaplaneerijate tähelepanu suunata avaliku linnaruumi ja rulakultuuri kitsaskohtadele, millest Tallinnas ja Eestis endiselt vajaka jääb.

Rich Holland: “Selline vaba väljendusviis toob keskkondadesse hingamist ja elu, ilma milleta oleksid linnad väga korporatiivsed. Iga uus disainitud arhitektuuriteos on suunatud erinevate tegevusaladega inimestele.”

Installatsioon jääb Tallinna Kultuurikatlas huvilistele avatuks 21.10–24.10.2015.