"MINU VEND, KURAT" on temaatiliselt ülesehituselt sama meeldivalt petlik kui sibul: põhiteema, kahe Londoni getos immigrantide vaeses peres üles kasvanud venna armastuse ja ellujäämise südamliku ning karmi loo sisse on peitunud mitu temaatilist kihti, mis alles filmi lahti koorides end avama hakkavad.

Mo ja Rashidi suhte kujutamisel on suurepäraselt tabatud vennaarmastuse vastuolulist olemust ning käitumismustreid hetkel, kus noorema aastatega kujundatud idealiseeritud ning kriitikavaba kuvand vanemast vennast hakkab kiiresti mõranema, kui too enam keskkonna poolt peale surutud meesideaalile ei vasta. Kumbki vend satub oma erilisel moel keerulisele identiteedi ja sotsiaalse positsiooni otsingutele, üks etnilisest ja kultuurilisest segadusest, teine seksuaalsusest ja moraalist tõugatuna.

Egiptuse ja inglise segapäritoluga, kriminogeenses Londoni äärelinnas kasvanud Sally El Hosaini on oma debüütfilmis suutnud jagatud identiteedi, migrantide teise põlvkonna noorte keerulist enesemääramise ning ühiskondliku positsioneerumise keerukust tugeva üldistusjõuga, kaotamata samas loost ainulaadsuse initiimsust.

Ajal, mil mitmetes Euroopa ühiskondades sisendatakse ülevalt poolt lootusetust multikultuursete ühiskondade toimimise võimalikkusest (à la Angela Merkeli lause „Multikulti on surnud!”) rajades sellega sisuliselt pinnast ksenofoobia ja rahutuse kasvuks, on seda väärtuslikumad katsed paljurahvuselise ühiskonna toimemehhanisme ja probleeme mõista ning mõtestada. Tulemust on hinnatud juba kõrgelt, film võitis Berlinale võistlusprogrammi Panorama ergutuspreemia.