Eile avaldas SA Poliitikauuringute Keskus Praxis järjekordse noorteseire aastaraamatu, mis sel korral on oma fookusesse võtnud noortepoliitika ja noorsootöö. Tallinnas Swisshotellis toimunud konverentsil "Noor täna ja aastal 2030" mõtiskleti selle üle, milline on noorte roll tulevikus, missugune on tuleviku noor tegija ja milliseid väljakutseid ta ühiskonnale esitab. Konverentsi lõpus aset leidnud ringarutelus osales teiste seas õppejõud Tanel Veenre, kelle mõtetest jäi kõlama, et tema arvates ei tunne tänapäeva noored ennast ühiskonnaga seotuna.

Veenre sõnul võib üheks põhjuseks pidada seda, et paljud meie noored viibivad ühel või teisel moel anglo-ameerika kultuuriruumis ja neile läheb kodumaal toimuvast rohkem korda see, mis toimub võõrsil. Samuti tõi ta välja poliitsüsteemi küünilisuse, mida noored selgelt tajuvad. "Kui ma jälgin noori, siis nad on valmis võtma vastutuse väikese grupi või kogukonna eest, kuid mitte riigi või ühiskonna eest laiemalt. Pigem minnaks läbi tule oma bändikaaslase kui rahvuse nimel," rääkis õppejõud sellest, kuidas tema meelest noortel lasuv vastutus ajas muutunud on.

Kaitsesin ise sel kevadel bakalaureusetöö, milles uurisin Eesti tudengite subjektiivset heaolu ja õnnelikkust, ning kuigi nii väikesemahulise uurimuse puhul kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei saa, selgus, et uuritavad noored olid üsna õnnelikud ja oma eluga rahul, omasid häid lähisuhteid ning väärtustasid inimesi enda ümber.

Hoolimata sellest, et uuritavad tudengid tundsid ennast mingi väiksema kogukonna liikmena, siis mitte keegi neist ei tundnud ennast suures plaanis täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kes Eesti ellu laiemalt panustada sooviks või näiteks poliitikast huvituks. Noored olid pea eranditult poliitikakauged ja sellel maastikul toimuvat tajuti millegi võõrana (isegi negatiivsena), millega küll osaliselt kursis oldi, kuid millega ennast siduda ei soovitud.

Rääkides haridussüsteemist rõhutas Veenre, et (üli)kooli eesmärk ei ole anda ainult haridust, vaid süsteem peaks toetama väärtuskasvatust laiemalt. See aga saab areneda eelkõige individuaalse õppe kaudu, sest erinevalt tööturust, mis on pidevas muutuses, on väärtuskasvatuse kaudu omandatu relevantne ka 20 aasta pärast.

Elulise näitena meenutas Veenre Stockholmi supermarketis kogetut, kus oli võimalik tajuda, kui uhked on ka teenindajad oma töö üle. Eestis, kus on selge ametite hierarhia, ei taju paljud noored oma tegevuse tähendust. "Olulised elukutsed pole enamasti ühiskonna ja eakaaslaste poolt väärtustatud, ihaldusväärsete ametite tipus troonivad raha ja tuntusega seotud ametid ettevõtjatest popstaarideni. Mulle väga läks korda Artur Taevere sõnavõtust kurb tõdemus, et noored ei taju oma tegemisi tähendusrikkana. Ning see on juba ühiskonna, mitte noorte probleem."

Kuigi käesoleval hetkel on kindlasti oluline arutleda noorte positsiooni ja ettevalmistuse üle tööturul ning haridusmaastikul, siis noore inimesena ja noortega suheldes, leian ka ise olevat kõige põletavama küsimuse: miks ei tunne suur osa noori ennast täna laiema ühiskonna liikmena ja mida me saaksime teha, et rohkem noori näeksid meie väikeses riigis täisväärtuslikku kogukonda, mille liikmena nad ennast identifitseeriksid ja millega nad seotud sooviksid olla?