Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Teatrikool kui elukool! Noor näitleja Kristjan Tammjärv — kooli huviringist proffidega koos suurele lavale



Teatrikool kui elukool! Noor näitleja Kristjan Tammjärv — kooli huviringist proffidega koos suurele lavale
Kristjan TammjärvFoto: erakogu

Kristjan Tammjärv (18) on Tallinna Kristiine Gümnaasiumi abiturient — enda sõnul kinnine, isegi veidi arglik tüüp. Ometi näeb noormeest märtsis laval koos tuntud elukutseliste näitlejatega Polygon Teatri lavastuses “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!”. Kõik sai alguse legendaarsest 90ndatel mängitud etendusest “Armastus kolme apelsini vastu”. Sealt edasi läks lahti tõeline seiklus.

“Kuni 9. klassini vaatasin internetist pidevalt kahte etendust — üks oli “Armastus kolme apelsini vastu“(Ugala) ja teine “Meri ja Orav“(Komöödiateater). Lõpuks jäi enamus teksti juba pähe ja ma hakkasin nalja pärast ning enda lõbuks tegelasi järgi tegema,” meenutab noormees.

Gümnaasiumis tekkis Kristjanil võimalus osaleda huviringis, kus oli kokkupuuteid ka teatriga. Kuigi Kristjan rõhutab, et on loomult üsna kinnine ja tavaelus esiplaanile ei tüki, siis mingi erilise teatripisikuga oli ta juba nakatunud ja läks seetõttu sõbraga kaasa, kui see teda Polygoni Teatrikooli kutsus.

“Meie kirjandusõpetajast klassijuhatajale meeldis teha luulekontserte nii koolis kui väljaspool. Käisime näiteks Kristiine sotsiaalmajas luuletusi lugemas ja ma avastasin, et see meeldis mulle,” mõtiskleb Kristjan.

Teatrikoolis läks kohe “asjaks“ — kohe algasid proovid ning kõik töötasid täispika etenduse nimel. Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa “Olevused” oli esimene proovikivi, mille taha oleks võinud korralikult komistada, sest Kristjani jaoks oli see esimene suurem projekt. Ka trupp oli arvukas — etenduses lõi kaasa 14 noort Polygon Teatrikooli õpilast.

Loe veel

Julgemaks ja avatumaks

Grupivaimu meenutab Kristjan hea sõnaga: “Tore oli koos olla ja trupp oli omavahel lähedane. Veetsime koos aega ka teatriväliselt. Väga põnev oli näha, kuivõrd erinevad need inimesed olid, kellega koos me seda lavastust tegime,” tunnistab Kristjan ja tõdeb, et teatritegemine ja koos erinevate inimestega töötamine on teda kindlasti avatumaks muutnud.

“Olen kõvasti julgust juurde saanud ja see on minus äratanud huvi uute väljakutsete vastu. Tegelikult on see närvikõdi enne lavale astumist üks mõnusamaid tundeid üldse,” räägib teatrikooli õpilane. Uus väljakutse ei lasknudki ennast kaua oodata.

Lavale koos tuntud näitlejatega

Pärast “Olevusi” kutsus lavastaja Tamur Tohver Kristjani Kurt Vonneguti kirjutatud legendaarse näidendi “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” lavastusse. Noormees oli sellest ettepanekust enda sõnul meeldivas šokis ja palus järelemõtlemisaega, kuigi tegelikult oli jah-sõna mõttes juba öeldud.

“Mul on väga suur au teha koostööd elukutseliste näitlejatega. See on nii võimas kogemus! Mina, õpilane, kellel on vähe kogemust, koos selliste professionaalidega — ma olen sõnatu! Nad olid minu vastu hästi kenad, toetasid ja nõustasid palju,” on Kristjan kolleegidele tänulik. Näitleja Eero Spriit õpetas Kristjanile nipi, mida teha, kui laval olles suu kuivama hakkab. “Tuleb tugevalt keelde hammustada, nii et ikka valus on, ja probleem ongi kadunud,” jagab ta hea meelega omandatud tarkust teistegagi. “Sealt neid tarkusi ikka tuleb,” sõnab ta.

Kristjan astub 3. ja 4. märtsil ning 28. ja 29. märtsil Kumu auditooriumis lavale koos Eero Spriidi (“Õnne 13”, “Tuulepealne maa”, “Väävelmagnooliad” jt), Karin Raski (“Varjudemaa”, “Supilinna salaselts”, “Väävelmagnooliad” jt), Aarne Soro, Ragne Veensalu (“Kättemaksukontor”, “Kuhu põgenevad hinged”, “13” jt), Maarius Pärna (“Kättemaksukontor”, “Klass — elu pärast”, “Palju õnne argipäevaks!” jt) ja lavastaja Tamur Tohveriga (“Minu Leninid”, “Kuhu põgenevad hinged”, “Uus poiss” jt).

Naljakas tõsine lugu sõjast, rahust ja inimeseks olemisest

“Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” lavastuses mängib Kristjan Harold Ryani (Tamur Tohver) poeg Pauli. Pauli isa on klassikaline “alfa-isane”, kes on sõja ajal tapnud 200 inimest ning jahikirest tulenevalt ka loendamatu arvu loomi. Kui Harold ootamatult koos oma aeglase taibuga sõjakangelasest sõbra kolonel Looseleaf Harperiga (Eero Spriit) pärast aastatepikkust kadunuksolemist koju ilmub, leiab ta eest tundmatuseni muutunud naise ja kodumaa. Haroldi naine Penelope (Karin Rask) on selleks ajaks loonud suhted kahe oma seaduslikust abikaasast täiesti erineva kosilasega — tolmuimejate müüja Herb Shuttle’i (Maarius Pärn) ja perearst Norbert Woodley’ga (Aarne Soro, Ugala). Paul aga ei tunne oma isa esialgu äragi, sest teab teda vaid legendide kaudu. Lõpuks on kogu lavastus siiski eelkõige inimeseks olemisest

Kristjan tunnistab, et roll on väga nõudlik: “3 tundi laval olla ja pidevalt iga liigutuse ja ilmega kohal olla väsitab ikka ära ja see oli mulle täiesti esmakordne kogemus,” tunnistab ta. Teatrikülastajatelt ja ka mitmetelt kriitikutelt sai Kristjan aga väga kiita ja loomulikult see innustab teatriga jätkama.

Kui näitlejaks ei saa, hoiaks tõenäoliselt kuskil kontoris töötades madalat profiili

“Praegu tegelen kooli lõpetamisega ja Eesti Teatriakadeemia katseteks valmistumisega. Ma tean, et konkurents on seal ülikõva — nii et kui seekord sisse ei pääse, proovin uuesti ja kui ka siis mitte, teen lihtsalt oma asja edasi.” Teine valik, pärast teatrit, võiks olla seotud disainiga ja kuigi see maailm teda huvitab, arvab Kristjan ise, et sellisel juhul töötaks ta tõenäoliselt disainerina mõnes kontoris ja hoiaks madalat profiili.

Lavakasse sissepääsemiseks vajaliku “rividrilli” on ta igatahes Polygonist saanud, kuigi kooli ja malevaelu kõrvalt ei ole see alati lihtne olnud. Kuid ilmselgelt vastab tõele ütleus: kes teeb, see jaksab.

Polygon Teatrikool võtab uusi õpilasi vastu sügisel. Jälgi infot: http://www.poly.ee/kool/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare