Toitumishäire on mu elu juhtivaks faktoriks, mis ei lase elada täisväärtuslikku elu

Juba neljas aasta möödub mul olles haige. Ei, mul ei ole vähki ega muud füüsiliselt hävitavat haigust - mul on toitumishäire. Sõna „toitumishäire“ tõsisusest ei saa enamik inimesi aru. Kui päris aus olla, siis sellest ongi teistel inimestel väga raske kui, et võimatu aru saada. Paljudele seostub sõna „toitumishäire“ alakaalulisuse ja oksendamisega. Tegelikult peidab see sõna endas väga palju muud.

Toitumishäirete käes võib kannatada ka pealtnäha täiesti terve, normaal – või ülekaalus olev inimene. See on haigus, mis laastab vaimset tervist. See on haigus, millest on väga keeruline, tihtipeale võimatu lõplikult paraneda.
Mida siis tähendab minu jaoks elu toitumishäirega? Ei, ma ei jookse peale igat toidukorda vannituppa oksendama. Kõige suurem võitlus toimub minu peas. Kogu minu elu defineerib ja juhib seesama - kehakaal. Ma lähen õhtul voodisse mõtetega möödunud päeva toitumisest, ma ärkan hommikul esimese mõttega, kas mu eelnev päev oli tervislik või mitte, ma meenutan möödunud sündmusi mõtetega, mis kaalus ma sel ajal olin, ma vaatan vanu pilte ja ainus, mis meenub on mu kehakaal. See on minu elu juhtivaks faktoriks, mis ei lase elada täisväärtuslikku elu. Minu päevaplaan on seatud ümber toitumise. Ma justkui elan, aga tegelikult pole kunagi sada protsenti kohal. Igasugune kriitika minu välimuse suhtes on ühe toitumishäirete küüsis oleva inimese jaoks laastav. Hiljem leevendatakse seda valu söögiga, mis hiljem paadub meeletute süümepiinade ja enesehaletsusega. See on nagu üks suur nõiaring, millest välja saamine on väga keeruline. Vaadates tagasi möödunud neljale aastale on mul meeles vaid endaga rahulolematus ja konstante soov kaalu alandada. Mul on kurb, et olen neli aastat oma noorusest, kõige ilusamast ajast elus, selles nõiaringis olnud.
Ühest olen ma saanud aru – meid on palju. Neid inimesi, kelle elu kontrollivateks faktoriteks on saanud toitumine ja kehakaal on väga palju. Nende tüdrukute, naiste, meeste elu ei ole lihtne ja nad kõik otsivad oma seesmist rahulolu ja väljapääsu. Toitumishäiretega inimest ei ole kerge tuvastada. Olles ise juba neljandat aastat selle raske haiguse küüsis, tahan öelda, et palun märgake inimesi enda ümber! Olge tolerantsed ja mõistvamad teiste inimeste suhtes, sest iial ei või teada, millist võitlust sinu kõrvalolev isik seesmiselt läbi elab.