Detsembri esimesel nädalavahetusel käisin "kohustuslikul" Alhambra külastusel. Huvitav on see, et residentidele (granadalastele) on siinne linn võimaldanud igal pühapäeval tasuta piletid.

Kasutasin oma privileegi ära ning residendi paberiga saingi pileti vaatamaks Alhambrat oma kõikides osades. Muidu on turistile pilet kuskil 14 eurot.

Võrdväärne Sydney ooperimajaga
Alhambra on moslemite kindlus, mis ehitati 9. sajandil, kuid jätkuvalt arendati kuni 15. sajandini välja kui vallutati katoliiklaste poolt.
Mulle tundus justkui oleks Alhambra ise üks pisike linnake oma kultuuri, arhitektuuri ja eraldiseisvusega. Kõikide osade läbivaatamine võttis mul aega kolm ja pool tundi. Ilmselt giidiga kuluks hoopiski 5-6 tundi, sest palju tausta saab juurde rääkida. Pidin isegi mitmel korral kuulama giidide jutte. Päris huvitav!

Kokkuvõttes oli Alhambra üks kultuurseimaid ja huvitavamaid kohti, kus olen käinud. Ka ehituskunsti tuleb kiita. Võib-olla võrdväärse elamuse pakkus paar aastat tagasi Sydney ooperimaja nägemine.

Hüppasin ja kargasin!
Samal õhtupoolikul õnnestus tänu sõber Joelile, kes pileti mulle andis, käia vaatamas jalkamatši Granada-Valencia. La Liga kohtumine. Valencia oli tol mänguõhtul suurte gigantide Real Madridi, Barcelona järel 5. kohal liigas.
Mäng oli pingeline ja esimest korda nii suure rahvamassi kaasaelamist oli hea jälgida. Mängu otsustavad hetked jõudsid kätte alles viimasel 10 minutil, kui Valencia kõigepealt värava lõi. Paar minutit hiljem sai üks Valencia tiimi mängijatest punase kaardi ja eemaldati. Rahvas karjus kõigest väest "SÍ SE PUEDE; SÍ SE PUEDE", mis eesti keeles vastavalt "Jah, ta suudab" (Granada värava lüüa).

Ning paar minutit oli lõpuni jäänud, kui Granada sai oma kolli kirja. Rahvas oli ikka väga pöördes, ka mina hüppasin ja kargasin nagu vutifännile kohane...

Jalgratta asemel pooleks lõigatud kett
Mäng oli võrratu ja andis kõva elamuse. Kahjuks mängujärgne üllatus oli suur, kui avastasin, et mu jalgratas on ära varastatud. See oli lukustatud ühe parkla juures tänavaposti külge. Igatahes kett oli läbi lõigatud ja vedeles nukralt maas. Niisiis kõmpisin koju, olles ühest küljest rõõmus, aga samas ka veidi kurb.

Rattaga jõudsin ligi 500km sõita. Õnneks maksis ratas 50 eurot, kuna oli kasutatud asjade poest. Kuid positiivsuse säilitamiseks mõtlesin hoopiski, palju ma keskmiselt päevas oleksin maksnud ratta eest- seega 90 päeva peale 50 eurot, mis teeb ligi 55 senti päev. Polegi nii paha ju!? Bussireis kooli ja tagasi maksaks päevas 1.60.

Igatahes pean ikkagi muretsema uue ratta, kuna vaja lõpetada ülikoolis aine Ciclismo ehk rattasport.

Seekord veetsin jõulud ja aastavahetuse Hispaanias. Granada oli igatahes kenasti jõulutunnet loomas, kuigi lund ei ole.