Väliskirjandus on paremini kättesaadav ja asjakohasem
Igapäevaselt loen ma suhteliselt spetsiifilist kirjandust. Eelkõige on tegemist sotsioloogiliste ja psühholoogiliste tekstidega, kuid tuleb ette ka seda, et võtan kätte mõne õpiku. Aega lugeda ilukirjandust on jäänud mul suhteliselt vähe, kuid tuleb ette ka seda.
Personaalselt hindan kõike, mille sisu on sügavam ning võimaldab teha järeldusi ning millele saab rajada arusaamasi. Kahjuks ei ole korralike teoseid eesti keelsetena aga palju saada, mistõttu on minu kirjandusvalik muutumas aina enam ja enam inglise keelseks. Sellel on kindlasti positiivseid külgi - võõrkeel areneb kiiresti, kuid samalajal ei saa kiita minu enda riigikeele arengut.
Rääkides ilukirjandusest siis väärtustan eelkõige romaane ning hoian kaarega eemale kirjanikuhakatiste teostest, mille kõige sügavam sisu on kellegi lahkuminek, mille taga on mõni lihtkoeline petmine.
Viimastest noorteromaanidest on ainus tähelepanuväärne Margus Karu Nullpunkt, mis tõesti jutustab konkreetset ja sisulist lugu. Ta tekitab võimaluse samastuda ning annab selgelt edasi autori visiooni, samalajal jättes ruumi tõlgendusteks.
Kuivõrd kirjutan isegi hetkel raamatut, siis loen hästi palju kirjanike (auto)biograafiaid ning nende kõrvale nende teoseid, mis pakub mulle võimalust arendada enda kirjutamisoskust ning leida uusi lähenemisi.
