Vanaema oskab elutarkusega kõik mured paari minutiga lahendada, kuid omaealised sõbrad seda tavaliselt ei suuda
Võin öelda, et oma praeguse perekonnaga olen ma väga rahul. Kõik me hoiame ja toetame üksteist. Nii nagu enamikes peredes, on ka mul olemas üks inimene, kellega perest rohkem suhtlen, selleks on vanaema. Ta on nooruslik ja energiat täis naine, kelle vanusenumbrid peaksid panema teda tugitooli seebkaid vaatama, kuid tema muudkui toimetab, aitab ja tegutseb. Mu sõbrad imestavad, kuidas ta saab selline olla.
Minu meelest on mul parim vanaema maailmas. Teate miks? Lisaks sellele, et tal on ülitore iseloom ja ta on nooruslik, saan ma teda täielikult usaldada. Tavaliselt räägitakse oma parimate sõpradega näiteks suhteteemasid ja jutte, mis puudutavada pidusid. Ka mul on sõbrad, kellega kõigest räägime, kuid ma saan rääkida ka sellest oma vanaemaga ning vahel saan ma talle rääkida isegi rohkemat kui oma sõpradele.
Parim on see, et kui mul on mingi mure, siis vanaema oskab oma elutarkusega kõik need paari minutiga lahendada, kuid omaealised sõbrad seda tavaliselt ei suuda. Nad on olemas, nad kuulavad, kuid lahendust ei leia me vahel isegi koos mõeldes. Võin julgelt öelda, et vanaema on mind alati aidanud, ükskõik kui naeruväärne mu mure on olnud ning ta on muutnud mind veel enesekindlamaks ja süstinud minusse rohkem usku iseendasse. Kiidusõnu jätkuks veel, kuid see kõik võtaks mitmeid lehekülgi.
Ka vanaisaga on mul väga head suhted. Nagu mu sõbrad ütlevad, on ta üks humoorikas ja lahe sell. Eks ta seda ole ka. Aga see pole kõik, millega teda iseloomustada. Ta on väga suure südamega ning vahel võtab ta mu muresid isegi tõsisemalt kui ma ise. Talle jusktui teeks see haiget kui minu või mu väikevennaga pole kõik korras. Sellisel juhul muutub see elurõõmus ja humoorikas inimene natukene tõsisemaks ning õigevarsti saavad probleemid lahenduse ning terve maja on täis rõõmu ja positiivset energiat.
Mõned võivad nüüd küsida, et mis mõttes kõik on nii hea ja tore? Midagi peab ju halba ka olema! Kusjuures ma pean päris ausalt ütlema, et ei olegi midagi halba. Muidugi on ka meie peres kergeid arusaamatusi ja pisikesi tülisid, kui ma ei saa seda, mida tahan, kuid hea on see, et probleemid ei püsi meil kauaks. Need lähevad õige varsti oma teed ning siis on tunne, nagu midagi poleks kunagi halvasti olnudki.
Öeldakse, et inimesi ühendavad ühised hobid. Tänapäeval on jäänud see mõte, et teeks midagi koos perega, nii tagaplaanile. Meil siiski väikesed koostegemised on. Nimelt on mu üheks suurimaks kireks laulmine ning mu vanaema on juba lapsest saati armastanud laulda. Nii me vahel teeme koos süüa ning laulame sinna juurde või laulan ma talle lihtsalt mõnda oma kirjutatud laulu, et ta saaks konstruktiivset kriitikat anda.
Heh, aga vanaisaga on meil ka ühine hobi olemas. Meid mõlemaid huvitavad kaarditrikid ja igasugused muud trikid, millega seoses saab kihla vedada. Mul on muidugi veel palju areneda. Ta teab päris palju trikke ning kõikide saladusi ta polegi mulle veel avaldanud. Koostegemistest veel rääkides, siis suvel käime hästi palju koos laatadel ja vabaõhuüritustel, sest seal on mõnus ning saab ka palju uusi tutvusi.
Nii mu vanaema kui vanaisa on mõlemad meeletult head suhtlejad. Vanaisa võib vabalt parklas kõrvalseisva autojuhiga tuttavaks saada ning 10 minuti pärast juba väliselt "parimad semud" olla. Vanaema aga saab reaalselt kõike mida tahab - igal pool, ning seda loomulikult tänu oma heale suhtlemisoskusele. See on osa, milles olen neist väga palju eeskuju võtnud. Ma olen tänulik ja õnnelik, et mul on sellised inimesed, kellest head eeskuju võtta.
Ma ei ole kurb, et mul ei ole päris vanemaid, sest mul on vanavanemad, keda võiksin vabalt oma vanemateks nimetada. Ma olen õnnelik, et nad mul olemas on. Suuresti tänu nendele olen ma selline, nagu olen ning siin, kus ma praegu olen. Aitäh neile!
