Arutlus: Noored kirjanikud ja blogid
Paljud noored, nagu mina, peavad blogisid. Minu blogi on koduks kirjatöödele, headele ja halbadele, lühikestele ja veidi pikematele. Seda blogi olen ma pidanud juba 2009. aasta juunist saadik ja alles selle aasta mai lõpus sain aru, et olen juba kaks aastat olnud avaldatud kirjanik ja seda isegi võib-olla laiahaardelisemalt, kui need härrad ja preilid snooblikud kirjanikud, kes oma teoseid ainult paberkandjal on nõus nägema.
Ja teate mis selle kõige juures üllatav on? Minu kaasnoored, kes kirjutavad oma blogides uut kirjanduslikku tulevikku, ei julge tihtipeale kuhugi ajakirjadesse või teistele kirjastajatele isegi oma töid saata. Miks? Enamjaolt on tegemist hirmuga avaldatuse ees, mõistmata, et see, mis on sinu blogis, on kogu maailmale palju kergemini ja paremini kättesaadav, kui see, mis sa saadaksid kuhugi kellelegi hinnata. Jah, see hindamine on kah hirmutav, kuid samas on see ka ju vajalik! Just see viibki sinu oskusi edasi, kui sa saad adekvaatset ja konstruktiivset kriitikat!
Minagi olen korduvalt saatnud oma teoseid, lootussäde hinges vaikselt särisemas, kuid siiamaani ei ole see õnnestunud. Tavaliselt on mu teosed, kas liiga lühikesed, liiga naiivsed või (see oli viimane kord) lihtsalt kohutavalt palju kirjavigu täis.
Tõsi, see torge kusagil sees, kui su teos tagasi lükatakse, ei ole just kõige parem, kuid tavaliselt tuleb see tagasi koos õpetussõnadega, kuidas võiks paremini ja juba varsti oled sa valmis uuesti proovima. Põhiline ongi, et ei lõpetaks pärast ühte tagasilööki kohe kirjutamist!
Kõige loovaga on nii, et kriitika võib selle tappa, kuid kui ta seda tõesti teeb, siis ei olnud looja õige. Kui looja on nõrk ja annab alla, ei saa ka tema teosed ju midagi väärt olla! See tähendak ju, et sa nõustud nendega!
Kahjuks kirjutan mina teistest, ajakirjades avaldamist väärt noortest kirjanikest, niivõrd teistmoodi. Ma olen ilmselt pigem selle vanamoodsa romantismi suuna pooldaja ja mind kohutavalt häirivad tänapäeva postmodernistliku sopa (vabandust, aga nii see on) viljelejad, kes näevad maailma ainult negatiivsetes toonides, vihates pea kõike ja kõiki. Mind häirib nende üleolev suhtumine, justkui oleksid nemad teistest paremad. See, et see mind häirib ei tee mind aga nendest paremaks.
Arvan, vaadates enda ümber, et kirjanduslikku maailma ootab pööre ja loodetavasti kaugemale Edwardist ja Bellast, aga samas ka postmodernismist. Inimesed ootavad midagi muud. Maailm vajab rohkem intelligentsi. Maailm vajab, et kirjandus liigutaks neid ise mõtlema. Kindlasti ei ole mina see, kes on uuest põlvkonnast ja uuest voolust esimene. Kuigi ma isegi ei tea veel täpselt, mis see on, loodan ma, et olen osa sellest. Et lastes oma teostel natukene käärida (ja muidugi ka tõsist keeletoimetust läbida), siis saan ka mina varsti oma teosed paberile, mis võib-olla kutsuvad just inimesi rohkem paberist eemale. Jumaldan lugeda raamatuid ja jutte just paberil, kuid Internet ja blogid pakuvad nii palju rohkem võimalusi. Me peame ajaga kaasas käima!
See aga ei tähenda, et kõik, kes te kirjutate oma blogides, peaksite ainult sinna jäämagi. Võtke iga viimanegi jutt, mis teil on ja ummistage nendega erinevate kirjastajate postkaste, nii tigupostiga, kui ka netipostiga. Tehke kõik mis vaja, et saada avaldatud! Sest ei ole ju paremat tunnet, kui PUUDUTADA enda kirjutatud sõnu, enese mõtteid. Näha neid palju selgemalt, kui arvutiekraan seda pakub. Tuua oma teosed reaalsusesse.
