Minu lugu koolikiusamise ohvrina sai alguse kolmandast koolipäevast. Mäletan veel selgesti, kuidas oma elu kolmandal koolipäeval uhkelt üle esimese klassi ukse astusin ning oma pingi juurde tatsasin. Panin ranitsa tooli seljatoele ning tahtsin just istet võtta, kui järsku tundsin, et minu seelik üles krahmati ning üks klassivendadest, kellest ka minu suurim õudusunenägu tollest hetkest sai, võidukalt üle klassi karjus: “Näete, jah? Ma ju ütlesin, et nad on räpased ja vaesed kirikurotid! Vaadake ta trussikuid! On ju mustad?”. Terve klass rõkkas naerda ning sellest hetkest sai minu nimeks Räpane Trussik. Ning sellest hetkest algas minu jube koolitee esimesest klassist seitsmenda klassini. Ka pükste mahatirimine või seeliku üles krahmamine olid igapäevased.

Tänu sellele pesin väga hoolikalt igal õhtul oma kooliskäimiseks mõeldud aluspesu hoolikalt. Lootuses, et ka narrijad seda tähele panevad. Neile aga ei tähendanud see midagi. Neile olin ja jäin ma Räpaseks Trussikuks. Ka kutsuti mind kõikvõimalike “hellitusnimedega” nagu näiteks haisukott, vaene kirikurott, vaesur, näljarott, jne.  Eks tal tõepöhi ju all oli — olen ma tõesti vaesest perest. Tol ajal olid meil tõesti väga kitsad olud, mille sunnil käisin ühtede ja samade riietega pikki aastaid. Ka toiduga olid meil kehvad lood. Kuna koolis oli mul tasuta lõuna, siis tihtipeale oli see ka minu ainus toidukord päevas. Ma teadsin, et see kõik ei ole ei minu ega mu vanemate süü. Ka teadsin ma seda, et mu vanemad püüdsid peret vee peal hoida. Lihtsalt kõigile ei ole antud vöimalushästi elada. Kuigi ma kunagi oma vanemate peale tige ei olnud, tundsin ma tihti, et oleksin parema meelega mõne rikkama pere laps.

Aga edasi kooliajast siis. Kauaigatsetud kooliajast sai minu elav põrgu. Minu lootused ja unistused uutele sõpradele ning toredatele koolipäevadele tõmmati julmalt kriips peale ja seda lihtsalt ühe jõukamast perest pärit jõngalse tujudele. Õnnetuseks elas see poiss samas kohas, kus minagi. Ning oma teadmistega ta klassis kitsi ei olnud. Kõige kurvem selle asja juures on fakt, et kuigi kõik (kaasõpilased, õpetajad ja muu kooli personal) ju ometi nägid ja kuulsid, mis toimub, tehti nägu, justkui keegi ei teaks midagi. Ma olin kui must vari tagaplaanil.

Minu põrgutee läbi peksu, alanduste, mahajäetuse ning enesepõlguse sai otsa ühel ilusal päeval, mil seitsmendas klassis käisime. Ühel järjekordsel hommikul, mil klassi jõudes ja oma pingile istuma hakates taas knopkad toolilt leidsin, lõi mul silme eest mustaks. Ma kõndisin otsejoones suurima naerja juurde, haarasin tal kahe käega kõrist kinni ning pigistas nii kõvasti kui suutsin. Sel hetkel tahtis minu piinatud hing ja süda vaid seda, et see võigas naer lõppeks. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui õpetaja poleks sel hetkel uksest sisse astunud. Tõenäoliselt seda poissi enam elavate kirjas ei oleks.  Sellest hetkest pöördus minu ohvriks olemine vastupidises suunas. Kui ma tagasi nö. “meelemärkusele” tulin, nägin oma klassikaaslaste silmis õudu ja hirmu. Nad tundsid hirmu minu ees. Sellest aru saades, muutusin ma koletiseks. Ma tundsin, et mind kardetakse ning minus kasvas tohutu viha teiste vastu. Kuigi ma sain oma ohvrite valust väga hästi aru, ei suutnud ma siiski oma jõhkrust peatada. Aastatepikkune trots, viha ja meeleheitlik tahtmine kuidagigi märgatud olla oli nii tugev, et selle peatamiseks polnud ma suuteline.

Minust sai koolikiusaja. Iga päevaga muutusin jõhkramaks ja vägivaldsemaks. Ei, ma ei puutunud mitte kedagi füüsiliselt. Küll aga sandistasin paljude laste hinged vaimselt. Selline terror minu poolt kestis hetkeni, mil lõpetasin põhikooli. Mitte, et minust oleks kadunud see aastatepikkune meeleheide ja vaimne valu. Ei. Tol suvel jõudsin ma läbi ühe õnneliku õnnetuse arusaamisele, millega ma hakkama olin saanud. Selleks hetkeks olin ka juba piisavalt vana, et suuta jõuda arusaamisele, mida ma elus sooviksin. Ma ei tahtnud, et mu jõhkrus kasvaks füüsilisele tasandile. Suutsin sel suvel iseenda hingegea leppida, oma elukäguga leppida. Sellest suvest sai minu pöördepunkt elus.

Tänasel päeval olen tookordse õnnetuse üle väga õnnelik, sest ma ei taha mitte mõeldagi, kuidas minu elu muidu läinud oleks. Tõenäoliselt oleksin lõpetanud kusagil Kaagveres või halvemal juhul tänaval kriminaalina. Need kaks aastat jõhkardirolli minu elus on aeg, mida kõige rohkem kahetsen. Kuigi minu ohvriteks olid enamjaolt minu endised piinajad, olen ma tihti südames neilt andeks palunud kõige halva eest, mida neile tegin. Näost-näkku pole veel julgenud seda teha. Niivõrd häbi on mul oma toonase käitumise pärast.

Küll aga on esimesed seitse kooliaastat jätnud minusse pöördumatu jälje: olen väga kinnine inimene ning sõpru on mul vaid üks. Mul ei ole kunagi sõpru olnudki. Minu võime teisi usaldada on suur ümmargune null. Elan hetkel vaid oma perele. Siiani on see mind rahuldanud, kuid tegelikult on igale inimesele vaja ju siiski sõpru. Ning kuigi ma väga sooviksin mõnegi leida, tean ma siiski, et ma neid ei leia. Koolivägivalla all kannatajana olen jäetud ilma sotsiaalsest arengust. See rebiti minult jõuga. Olin vaid laps, kes soovis normaalset lapsepõlve. Aga saatusel olid teised plaanid.

Mida ma oma jutuga öelda tahan? Kõik koolivägivalla all kannatajad: ärge hoidke teiega toimuvat vaid omale. Rääkige sellest ükskõik, millise täiskasvanuga, keda usaldate. Olgu selleks siis kas tädi, onu, vanem õde või vend, vanaema või vanaisa, ema või isa, jne. Mina tegin vea ning häbenesin seda, mida minuga tehti. Ma tundsin häbi, sest teadsin ju, et olen vaene ning uskusin siiralt, et olen kogu selle narrimise välja teeninud. Teie räge tehke sama viga.

Rääkige, rääkige ja veelkord rääkige kellegile. Siis on veel mingigi lootus, et te kellegi näol omale abi leiate. Kiusajaile aga ütleksin niipalju: mitte kellegil ei ole õigust teisele inimesele ette kirjutada, kuidas elada ja milline olla. Ärge võtke teistelt nende süütut koolipõlve lihtsalt sellepärast, et teil on tähelepanuvajadus või lihtsalt igav. Tänapäeval on nii palju võimalusi oma igavus mingi huvi alla matta, mitte teist inimest elava peksukotina kasutada.

Olgem sallivamad. Elu on siis palju kergem ja värvilisem ning ka kool ei tundu siis enam “vaimse vanglana” :)