Asjad, mis muudavad mõtte kooliminekust positiivsemaks ja huvitavamaks

Suve lõpus annavad märku vihmased ja jahedad ilmad, tasapisi lühenevad päevad, kuid eelkõige poodides olevatel riiulitel asetsevad päevikud, kaustikud, pinalid ja pastakad, mis kõik ootavad ära ostmist, sest taas jõuab kätte kooliaeg. Enamik õpilasi mõtleb, et oh õudust, ma ei taha, ei viitsi, ei jaksa! Kas see kõik ka tegelikult nii negatiivne on?

Suvel loodud mälestused koos oma pere ja sõpradega jäävad alatiseks meelde. Soojad ja vabadust täis suveõhtud on kuidagi erilised. Neis tundub olevat nii palju uusi võimalusi, riske ning maagiat. Mälestused on justkui küpsed õunad, mis ootavad vaid noppimist. Tänu nendele suvistele hetkedele on minus nii palju uut energiat ja rõõmu. Mälestused ja kogemused annavad aluse mõelda ja loota, et see kooliaasta tuleb nüüd küll erinev. Ma olen ise nüüd teistsugune, minus on rohkem tahtejõudu ja õpihimu.

Iga uue algava kooliaastaga tuleb ka samm edasi astuda. Tuleb uus klassinumber ja uued õppematerjalid. Kõik see on alati väga põnev ja tekitab minus ootusärevust ning uudishimu. Võib-olla meie klassi tuleb uus õpilane, kui jah, siis milline ta olla võib? Võib-olla lisanduvad uued õppeained, mõned uued õpetajad? Millised mu klassikaaslased olla võivad, äkki on keegi teinud läbi mõne pöörase muutuse? Kõik need küsimused ja ootused muudavad koolimineku positiivsemaks, kunagi ei tea, mis võib ees oodata.

Tore asi veel kooliminekus on näha taas oma sõpru peaaegu igapäevaselt. Saab visata nalja vahetunnis, käia ekskursioonidel, nädalavahetustel kõik koos aega veeta ja puhata koolist. Suvel võib juhtuda, et sõbrad jäävad kaugeks või ei veedeta enam nii palju aega koos, aga kooli ajal see kõik muutub ning toimub nö taasühinemine. Sõbrad muudavad kooliaja palju lõbusamaks.

Rutiin võib-olla väga tüütu, kuid samas ka kasulik ning suvel ma tunnen sellest isegi puudust. Taas leian end oma lemmikuid sarju vaatamas, kakaotass käes ja Dopsi küpsised kõrval, sügiseses metsas õhtuti jooksmas käies, kontrolltöödeks õppides ja trenni tehes. Nii on hulga kergem pidada kinni endale seatud eesmärkidest.

Kui taaskord algab uus kooliaasta, siis oleme me jälle jupikese lähemal kooli lõpetamisele ning see on ju ainult hea!? Kool küll väsitab ja vahel tundub kõige hullem koht siin maailmas olevat, kuid ma olen üsna kindel, et sealt ära minnes me siiski jääme seda igatsema. On hulga kergem teha see eluetapp läbi, kui püüda selles näha pigem positiivseid külgi ja hetki, mitte ainult tüütut tuupimist ja vara ärkamist. Siis läheb ka aeg kiiremini ning iseendaga on lihtsam kokkuleppele jõuda. Parimat algavat kooliaastat kõigile, kel see tee jalge all!