Paraku elame me vastandite maailmas ja sellega puutuvad otseselt kokku nii suured kui väikesed. Pole vist liialdus väita, et enamik läänemaailmast soovib elada stabiilses ja vabas ühiskonnas, kus valitseb rahu. Keegi ju ei taha sõda. Kuid alati on kuskil keegi agressiivne, kes tahab selle vabaduse ja rahu idee uppi lüüa, et teostada enda fanaatilisi ideid.

Tegelikult on nii ka igas klassis. Kuigi teatud nöökimisi esineb alati, siis vaevalt tahab enamik õpilasi näha, kuidas kellelegi sõnade või tegudega kannatusi valmistatakse. Me ju ei taha, et keegi meie kooliskäimise valulikuks teeks. Me kõik tahame tunda ennast hästi, tunda rõõmu tegemisest ja olemisest. Kuid peaaegu alati on klassis mõni vussis psüühikaga tegelane, kelle enda ebastabiilsus põhjustab kannatusi teistele.

Alati ei ole nõrgem see, kes on parasjagu ohver. Suures plaanis on nõrk see, kes ei suuda mõista kannatuste ebavajalikkust ja kahjulikkust kõikidele, kes seda kas pealt näevad või kogevad. Mõne inimese maailm on lihtsalt nii väike, et ta ei oska teisiti. Ta ei näe, et kokkuhoidev klass oleks edukam õppimises, paremad suhted õpetajate ja kaasõpilastega soosivad hea tujuga kooli minemist, seal olemist jne.

Kõik ei pea kõigile meeldima, aga peaaegu kõik tahavad tunda ennast hästi. Seega on juba maast madalast mõistlik õppida teistega läbi saama, sest seda tuleb teha nii koolis kui töökollektiivis ja mujal.

Märgake üksteist ja käituge teistega nii, nagu te tahaksite, et teiega käitutaks! Ilusat kooliaasta algust!