Kardan uut kooliaastat, sest 9. klass võib mu tuleviku otsustada
Mõeldes eelmisele aastale, mõeldes kaheksandale klassile, jooksevad mööda keha külmavärinad. Olles täiesti aus, polnud eelmine aasta just kõige kenam. Käes oli vanus, mil muutus elus nii mõndagi. Mõtted muutusid, iseloomud muutusid.
Me hakkasime asju teisiti nägema, me kasvasime suurtemateks, muutusime täiskasvanulikumaks. See vanus ei olnud kerge, sest osa õpilasi armus esimene kord, osad leidsid uued sõbrad, õppimine oli jäetud tahaplaanile. Ei, ma ei väida, et kõik õpilased kõndisid mööda seda teed kuid mina isiklikult küll.
Nüüd aga on ees üheksas klass ja minus ei teki häid tundeid mõeldes algavale kooliaastale. Ausalt öeldes ma isegi kardan algavat kooliaastat, sest see klass võib osutada minu tulevikku. Võib-olla jätkan ma teed Gümnaasiumis või sõidan teisse linna, aga äkki seon sammud hoopis kutsekooli. Ja kuna ma ei tea, mida ma isegi tahan, siis selletõttu ma ka kardan ning mul tekib hirm mõeldes algavale kooliaastale.
Ees on küll Terve aasta ning mõnel võib tekkida tunne, et aega on küllalt. Et eksisteerib veel aega,mil saab mõelda, mida edasi teha ning kus jätkata, aga tegelikult on see aasta liiga lühike inimeste jaoks, kes eelmisel aastal ei mõtisklenud nii mõnegi asja üle. Sellesse hulka kuulun mina. Ma olen veel täiesti segaduses, millega peale hakata lõpetades üheksanda klassi. Ma isegi ei tea, kelleks ma tahan saada kuid osad inimesed teavad juba üheksandasse klassi minnes, et kavatsevad aasta möödudes teatud töökohta minna.
Võib-olla sellepärast tekitabki minus algav kooliaasta mitte nii häid ja rõõmsaid tundeid, kui oleks võinud. Aga võib-olla ma lihtsalt mõtlen liiga üle ning tegelikult on mul veel küllalt aega mõelda tulevikule. Võib-olla mu arvamus muutub, sest tegelikult ma ihaldan mõelda algavale kooliaastale ja naeratada, et kui vahva on varsti jälle oma klassikaaslaseid kohata ning õpetajaid, mitte sattuda üha uuesti ja uuesti mõtlema millega ma küll aasta hiljem tegelema hakkan ja mida ma esialgu üldse teha soovin.
