Kas koolist popitamine võiks vahel ka õigustatud olla?

Vahel võib kool nii tüütuks ja raskeks muutuda, et enda jaoks absoluutselt aega ei jäägi. Siis võetaksegi ette „popitamine“. Aga kas koolist puudumine on alati üdini halb?

Ma ei propageeri puudumist ja ei soovi tekitada himu õppimist kännu otsa saata. Minu soov on lihtne - noored võiksid elu natuke vabamalt võtta ja näha, mis on nende jaoks kõige olulisem.

Kool on tähtis, nii kurb tõsiasi kui see ka poleks. Koolist saame oma teadmistele alustalad ning paljud leiavad sealt ka oma esimesed parimad sõbrad. Tihtipeale aga on aja puudumise tõttu raske tegeleda väljaspool kooli olevate tegevustega, näiteks spordi või mõne hobiga.

Õppimine lihtsalt röövib kogu aja ära – esmaspäevaks 2 kontrolltööd, teisipäevaks referaat ja töövihik täita, kolmapäeval jälle kontrolltöö jne. Siis olekski äkki parem nädalas üks päev vabaks võtta ja hiljem näiteks sel päeval esitada tulnud referaat järgi vastata kui end iga päev poole ööni oimetuks õppida.

Miks mitte näiteks kolmapäevasel päeval võtta natuke aega enda jaoks, puhata pead ja teha midagi, mis sulle rõõmu valmistab. Kui oled positiivne, siis on parem võimalus ka koolis oma asjadega edasi minna. Muidugi pole hea endale selline komme külge jätta, vaid seda ikka vaid raskemateks puhkudeks hoida.

Tean, mis tunne on üle õppida - päris halb. Tean ka inimest, kellele tuli kutsuda kiirabi, sest ta oli „veidi“ rohkem õppinud kui tavaliselt. Ka üks minu õpetaja tunnistas: “Kui ma noorem olin, puudusin mina vaid nendest tundidest, kus sain ise materjali järgi õppida.“

Olgu sihid nii kõrged kui tahes, aega enda jaoks tuleks leida alati.