Kes teeb meid targaks?
Muidugi võib suurem osa öelda, et hindab tarku ja haritud inimesi. Nendest omadussõnadest aga ei saa rääkida kui sünonüümidest, kuigi paljud nii mõtlevad.
Tänapäeval peetakse kõige tähtsamaks sammuks peale gümnaasiumi lõpetamist ülikooli astumist. Ülikoolis käivaid noori kiidetakse tihti ja vaadatakse austusega ning see on ka täiesti õige. Gümnaasiumi ajal ning ka peale selle lõpetamist jagunevad noored kahte leeri: need, kes teavad kindlalt, mida nad tahavad õppima minna ja tulevikus teha ning need, kellel pole sellest vähimatki aimu.
Tean paljusid inimesi, kes on läinud õppima eriala, millest nad suurt midagi ei tea ja mis pole neile varasemalt isegi mingit huvi pakkunud. Tulemuseks on ülikooli poolelijätmine, kuna mõistetakse, et valitud on vale eriala.
On ka noori, kes valivad mingi eriala sellepärast, et nad saavad tasuta kohale ning siis peavad terve oma ülikooliaja kannatama ja kooli kiruma. Noored valivad sellise kannatuste raja enamasti ühiskonna surve tõttu ning lähevad jahtima ainuüksi ühte paberit, mis aitaks neil hiljem töö leida ja see omakorda leiva lauale tuua. Kuid miks ei võiks igal noorel inimesel elus olla natukene kõrgemat sihti?
Selleni jõudmine ei ole sugugi keeruline. Peale keskkooli peaksid ülikooli astuma vaid need, kes on kindlalt enda jaoks eriala valmis mõelnud ja teavad, et see huvitab neid täiel määral. Ülikooliaeg ei peaks olema pidev kannatuste rada, vaid lõbus ja tore aeg, kus ka õppimine ei tundu tüütu.
Need, kes aga ei tea, mida nad teha tahaksid, võiksid seniks aja maha võtta, kuni nad on selles selgusele jõudnud. Ülikooli minnakse sageli justkui hüüdes: Ma tulen, tehke mind nüüd targaks! Kuid see ei saa niimoodi toimida. Ülikool on ainult üks vahend targaks saamisel. Ülikooli lõpetanu ei pruugi alati olla targem kui see, kes ülikoolis käinud ei ole.
Tean mõnda kõrgharidusega inimest, kes ei oska isegi õigekirja ja muid elementaarseid asju. Seega on ülikooli lõpetanu haritud, kuid ei pruugi alati olla tark. Niisiis peaks rohkem tähelepanu pöörama eneseharimisele ja täiustamisele, sest nii võib olla kindel, et hea tahtmise juures saadakse targaks.
Kui eespool nimetatud õpilased ei ole tuleviku suhtes kindlad, ei tohiks nad aega maha võttes mitte laiselda, vaid peaksid natukene maailmaga tutvuma: võimalusel reisima, külastama kultuuriüritusi, lugema raamatuid ja olema kursis ka igapäevaste uudistega.
Üldse peaks ühiskond rohkem soosima sellist eneseharimist, kuna nii leitakse sageli just see, mis tõeliselt huvi pakub ning seejärel saab end ülikoolis täiendada. Me peame austusega vaatama ka neid, kes suudavad targaks saada ilma ülikoolita. Ühiskond vajab rohkem inimesi, kes teevad oma asja südamega, mitte neid, kes käivad masendunult ringi ja peavad kannatama töökohas, mis neile ei meeldi.
Tähtsaid otsuseid tehes ei ole vaja kiirustada, sest õnn on ainult meie endi teha ja tulevikku peaks astuma läbimõeldud sammudega. Targaks ei tee meid mitte koolid ja õpetajad, vaid meie endi tahe areneda ja õppida ning oskus luua endale elamisväärne elu.
