Kooli algus pole muud kui stress ja peavalu

Kõige rohkem kurvastab mind see, et suvevaheaeg kiiresti läbi saab, üks väike sõrmenips ja juba jälle olen tagasi koolipinke nühkimas. Lähen juba seitsmendasse klassi, aga ikka pole mul koolis õieti sõpru keda usaldada, aidata, jagada rõõmu hea hinde üle ja lohutada halva korral. Aga see ongi kõige kurvem.

Kui ma esimesse klassi läksin siis oli kool huvitav, sest mu ellu tuli uus asi, aga kui ma pean seda kõike kordama üha uuesti, uuesti ja uuesti siis pole see kool enam "nii huvitav" kui oli see esimesse klassi minnes. Ja see meenub mulle igal aastal kui poes koolitarbeid esimest korda näen. Kui ükskord olin vanaema juures lugesime ajalehest, et võeti vastu otsus lühendada koolivaheaega? Ma ei saa aru miks seda siis veel vaja oli, et õpilasi veel sügavamasse ja mustemasse masendusse viia, ei no tore küll.

Kooli ma ei taha minna ka nüüd, sest õpetajatel on selgunud omad lemmikud keda nad teistega võrdlevad. Kas nad siis ei saa aru et kõik on erinevad nii välimuselt ja ka tarkuse poolest. Kõige rohkem meeldivad mulle vahetunnid, sest siis saan ennast vabaks lasta, ning oma eraelu mõtted lendama lasta.

Aga kooli on meil vaja ja kõik see tuleb ära kannatada, sest koos kooliga ehitame me oma elule vundamenti alla. Ma olen piisavalt tugev, et kannatada kool ära aga mitte nii tugev, et kannatada narrimist. Olen natuke suurema kehaehitusega tüdruk, aga paistab, et see koolis paljudele ei meeldi ja nad otsustavad mulle seda kõva häälega teatada lisades omalt poolt sõnu juurde. Võib-olla ongi see põhjus miks mulle kool ei meeldi.

Kokkuvõttes tekitab kool mulle stressi, masendust, peavalu ja ka natuke rõõmu, sest tean kui kool algab tuleb järgmine suvevaheaeg järjest lähemale.