"Kunst ei ole matemaatika või keemia, milles saab olla vale vastus!"
Mu kool on suurepärane. Minu koolis on võimalik õppida kunsti. On ülimalt tänuväärne, et seal on õppuritele antud võimalus arendada endas lisaks muudele õppekavas ettenähtud ainetele ka loomingulisi oskusi ning selles vallas asjatundjate käe all haritud saada. Lisaks on sellel alal tegutsevad õpetajad äärmiselt toredad ning pühendunud oma tööle.
Sellegi poolest paneb mind vahel mõtlema, mis on kunstiharidusega inimeste ja õpetajate definitsioon kunstile. Kas ette kirjutatud kunstinormid, mida peab täitma? Kas antud vallas on üldse mingisuguseid limiite, mida ei tohi ületada? Ma ei räägi tehnikast ega kontseptsioonist, vaid ideest, mõttest, inspiratsioonist, mis ajendab üldse midagi oma käega looma.
Mulle on mõnikord tundunud, et kunsti õpetavate inimeste arusaam sellest on kui millestki, milles eksisteerib hea ja halb maitse, miski, kus saab eksida oma teeraja leidmisel. Ent kunst kui selline ei ole minu arvates matemaatika ega keemia, kus on olemas õige ja vale vastus. Või siiski on? Võib-olla olen millestki valesti aru saanud? Ma tõesti ei tea.
Eks arvamused kunsti lahtimõtestamisest ja defineerimisest on kahtlemata äärmiselt erinevad ja jäävadki erinevateks, sest nii palju kui on inimesi, on ka lahknevaid arvamusi ning vaateid. Ent minu meelest on kunst siiski tohutult lai mõiste, mida saab esitleda ja väljendada lõpmatutel erinevatel viisidel, alustades lihtsatest, peaaegu lapselikkudest kritseldusest või paarist lõikest pappalusel, lõpetades keeruliste, filosoofiliste maalide-joonistustega, mida armastatakse imetleda kallites galeriides ning müüa hingehinna eest oksjonitel.
Mõlemad on väärtuslikud - nii fantastilise tehnikaga tehtud ja täiuslikkuseni viimistletud, nii mõtte kui teostuse poolest detailideni läbimõeldud meistriteosed kui ka hetkeemotsioonist valminud lihtsa idee viljad, mis on paberile kantud.
Tunnen, et kunst ja looming, mis minust väljub, on väga lihtne ja ebaoriginaalne, ühekoeline ja teisiti tehes ei oleks see enam minu tehtud kunst, vaid kellegi teise oma. Jah, loomulikult olen avatud arenemisele ja näpunäidetele, ootan neid suurima rõõmu ja tänulikkusega - mul on väga palju arenguruumi. Kuid idee, mida soovin luua ja milleks soovin luua, tuleb minu seest ning sooviksin selle juurde jääda ja sellel pinnal edasi minna.
Ma ei suuda olla kunsti luues keegi teine, mõelda kellegi teise moodi ega paremini või küpsemalt, võtta vastu oma töösse suhtumist, mis ei kuulu mulle. Kui keegi tunneb, et talle meeldib kauneid kunste luua stiilis, mis paistab ebaoriginaalne või mittetõsiseltvõetav, ei peaks minu arvates teda takistama, vaid hoopis julgustama ja vaatama, mis välja tuleb. Sest kunst on midagi, mille idee peitub autori sees - milleks seda välja juurida kui ebaküpset, olgugi et see tundub seesugune?
Nii et minu arvates võiks kunsti õpetamine liikuda pigem inimese julgustamise poole oma ideedele kindlaks jääma ja neid arendama, olgugi, et need tunduvad pehmelt öeldes liiga lihtsakoelised või mistahes viisil kehvad, et konkureerida "paremate" töödega, "õige" kunstiga.
Stiil, mille inimene leiab oma südames enesele õige olevat ja mida ta soovib viljeleda, olgugi et see ei klapi üldiste arusaamadega heast ja kvaliteetsest kunstist, võiks leida pigem mõistmist ja nõuandeid, kuidas paremini oma mõtteid väljendada.
Minu jutu eesmärk ei olnud kohe kindlasti öelda, nagu kunstiõpetajad teeksid oma tööd viletsalt. On väga tänuväärne, et nad on pühendunud meie oskuste arendamisele, olen neile tõesti tänulik, austan neid ja nende soovi meid selles vallas maksimaalselt arendada. On õnn, et leidub inimesi, kes on nõus oma aega pühendama noorte inimeste huvidega tegelemisele.
