Ma jumaldaks kooli, kui kodus õppima ei peaks
Esiteks läheb väljas külmaks, poriseks ja pimedaks — välja tuleb otsida, mütsid, kindad, saapad, joped, pikad püksid, soojad sokid jne. Kuid kooli alguse enda kohta: kõige hullem asi minu jaoks polegi üldsegi see, et peab vara ärkama või õppima hakkama, vaid kooliasjade ostmine. Minu jaoks on see lihtsalt üks suur piin. Jube on mõelda, et jälle lähed poodi ja ostad vihikuid, pastakaid, pliiatseid, kustukumme, harilikke pliiatseid, raamatupabereid ja teisi asju, siis mõtled, et kõik asjad on ostetud ja kodus tuleb meelde, et enamik asjadest on puudu ja tuleb poodi tagasi minna. Nii ma siis käin edasi-tagasi ja septembris, kui raamatud kätte saan, tuleb välja, et raamatupabereid- ja kilesid on juurde vaja. Koolikoti ostmisest ma parem ei hakka rääkimagi — need seiklused kestavad mul tavaliselt kaks nädalat…kui veab.
Teisest küljest tahan ma väga kooli minna, sest mulle meeldib koolis — seal on mu sõbrad ja nendega saab nalja. Õpetajad on ka enamjaolt toredad. Ma JUMALDAKS kooli, kui kodus õppima ei peaks. Mulle meeldib koolis õppida ja uusi asju teada saada, aga kodus on raske õppida. Mitte seda, et keegi mind segaks või midagi, aga lihtsalt. Sellel ajal, kui ma õpin, saaksin hoopis õues mütata ja sõpradega olla. Koolid võiksid selles suhtes midagi teha. Näiteks võiks kool kella viieni olla, ehk siis kodused töid ei antaks ja kõik õpitaks koolis selgeks. Aga sellel õppeaastal tuleb väga palju uusi asju ja muutusi — palju rohkem kui teistel õppeaastatel on tulnud. Kaheksandast klassist algavad keemia ja füüsika.
Lisaks veel see, et meil läksid kaks õpetajat koolist ära ja nende asemele tulevad uued. Meile tuleb uusi õpilasi ka — need, kes klassi kordama jäid ning õpetajad rääksid eelmisel õppeaastal meile loovtööst, mille iga õpilane peab kaheksanda klassi lõpuks valmis tegema ja seda siis esitlema. Nii on mõtet algavat õppeaastat oodata ja seda ma teen: jään huviga ootama!
