Miks ma tunnen ennast keskkooli minnes ebaküpsena

Suve alguses lõpetasin ma üheksanda klassi. Juba üsna pea, kahe ja poole nädala pärast, on aeg jätkata keskkoolipingis. Kümnendasse klassi minekust olen mõelnud juba päris kaua. Nüüd on see juba peaaegu käes ja ma ei jõua ära oodata, mis seal saab või kuidas mul seal minema hakkab.

Juba päris üheksanda klassi alguses hakkasid õpetajad meelde tuletama, et õppida on vaja. Kuna minul olid hinded korras ja peas keerles mõte juba kool ära lõpetada, läksin lihtsalt vooluga kaasa ja õppisin asjad enam-vähem korraks pähe. Tagasi vaadates soovin, et oleksin pigem õppinud natuke rohkem ja selle sügavale ajusoppi meelde jätnud. Nüüd tunnen ennast sellepärast natuke ebaküpsena keskkooli minemise jaoks.

Enamus noori vahetab pärast üheksanda klassi lõppu kooli. Kuna minu koolis on ka keskkooli osa ja seal ka kindel haru, mis mind tulevikus huvitada ja harida võiks, saan ma jätkata samas koolis. Peale selle saan saatuse tahtel ka sama klassijuhataja, kes meiega just lõpetas. Olen väga õnnelik, et nii läks, sest ma olen suhteliselt suurte muutuste vastane ja küllaltki aeglane harjuja.

Paljud minu tuttavad, kes on keskkooli lõpetanud, räägivad sageli, et sealt saadakse palju eluaegseid sõpru ja sõbrannasid. See tundub praegu väga ebatõenäoline, kuid äkki nii see ongi. Ka mu uude klassi tuleb palju inimesi, keda ma ei tea ja nemad mind ammugi mitte. Võib-olla nii ongi hea, saan uusi sõpru. Muidugi tulevad minuga samasse klassi ka mõned vanad-head tuttavad ning isegi mõni endine klassikaaslane. Mõte neist kolmekümne kolmest inimesest, kes minuga juba varsti sama teekonda alustavad, tundub päris lahe.

Sügisest proovin alustada ka paari uue tegevusega. Eelmisest aastast südamele kripeldama jäänud soov liituda kooli õpilasesindusega tuleb kindlasti täita. Samamoodi sooviksin kasvõi ainult proovida kohalikku laulustuudiosse sisse saada. Muidugi tahan jätkata oma pikaajalist rahvatantsukarjääri, teha kunsti edasi kunstiringis, mis tegutseb umbes üks kord kuus ja käia edasi ka kooli segakooris, milles osalemine mul küll tükki küljest ei võta. Seda kõike võib algul tunduda väga palju kümnendas klassis käimise kõrvalt, kuid tegelikult on kõik uskumise küsimus. Ja pealegi, kes teeb, see jõuab.

Mulle meeldib leida head nõu mõnest raamatust, filmist või ajakirjast. Samuti nagu kõige muu kohta, olen ka keskkooli kohta uurinud, kuid kõik räägivad erinevat juttu. Niisiis ma olengi siin, põhimõtteliselt täielikus teadmatuses. See muudab mind natuke kartlikuks, veel rohkem kartlikumaks kui ma muidu olen. Natuke õudne on mõelda uutest harjumustest, uutest õppetükkidest ja õpetajatest. Tegelikult peaksin vaatama hoopis asja positiivset poolt, elu on seiklus ja see on üks osa sellest. See on minu jaoks uus maailm. Mind ootamas. Peaksin olema tänulik.

See on minu tunnete kogum uue kooliaasta kohta. Ma ei teagi täpselt, mis ma sellest kõigest arvan, kuid ma tean, et see saab piisavalt pikk ja raske, kuid siiski päris huvitav olema. Olen õnnelik, et olen jõudnud selle eluetapini ja proovin võtta sellest kõik hea ning muidugi hariva endaga kaasa. Mis siis, et ma praegu seda kardan. Tean ju seda, et varsti kohanen sellega ja elu läheb edasi.