Mis siis, kui satun linnakoolis kiusatavaks?

Me kõik oleme käinud kunagi koolis. Oleme kõndinud suurde tundmatusse hoonesse, mida kõik nimetavad kooliks. See koht oli alguses väga hirmutav — võõrad näod, võõras olukord, võõras ümbrus. Kool tekitas meis igaühes tundeid — kellel häid, kellel halbu. Milliseid tundeid tekitab aga minus endas tulevane kooliaasta?

Ärevust? Hirmu? Ootust, millegi veel parema suhtes? Segadust? Kindlasti kõiki neid emotsioone. Lõpetasin äsja põhikooli, mis oli väike armas vähese koolivägivallaga ja väikese kooliperega. Olen nüüd küll peaaegu juba täiskasvanu, kuid siiski tunnen hirmu nagu mingi väikene tita. Lähen gümnnaasiumi, ootused on muidugi laes, sest lähen hea mainega linnakooli.

Linnakool — see on hoopis palju suurem kui minu eelmine kool. Mind närib kahtluseuss — mis siis saab, kui ma murdun ja ei saa hakkama? Mis saab, kui hinded on palju-palju halvemad kui enne? Mis siis saab, kui selles koolis on rohkem koolivägivalda ja satun ka kiusatavaks?

Stopp! Mis siis saab, kui olen hoopis väga hea? Mis saab, kui mind võetakse kahe käega vastu ja tõesti olen kõigi arvates sümpaatne? Mis siis saab, kui minu õppeedukus ei langegi ja hinded on sama suurepärased edasi? Oh siis on muidugi ju kõik hästi! Õnneks või kahjuks ei saa mitte kunagi ette ennustada, mida toob tulevane kooliaasta.

Siiski ma loodan kõike kõige paremat. Vahet pole, olen siis hirmunud hirveke või mitte. Võtame asja positiivselt — ma ei lähe ometi kuhugi piinalaagrisse, kindlasti kohtun uues koolis väga toredate ja huvitavate inimestega, Isegi, kui on raske — mis siis, raskused teevadki inimesi tugevamaks. Kes teab, äkki tulen veel nii hästi toime, et saangi minna välismaale oma unistuste ülikooli.

Jah, vannun kahe käega südamel — tunnen hirmu, ootust, rõõmu, segadust, kahtlust, ärevust ja palju muid teisi tundmatuid emotsioone. Kahes asjas olen aga täiesti kindel: need kolm järgnevat aastat gümnaasiumis tulevad ülivinged ja rasked.