Mõnda endist klassikaaslast näen uuesti võib-olla alles siis, kui ta vuntsidega on

Algava kooliaastaga ootab mind ees uus punastest telliskividest kool ja 35 erinevate nägudega klassikaaslast. Muutused on minu jaoks suured, hakkan ärkama teistsuguses katusealuses ja ei saa iga hommik oma haigutavale koerale „tsau” öelda. Üsna suure tõenäosusega vahivad ka bussides uued roolijad ja ma ei teagi lõpuni kindlalt, kes neist lubab mind sõidule ka bussikaarti koju ununemisel.

Ega mul ei olegi kohale jõudnud, et lõpupildi tellimisel saigi otsad kokku tõmmatud ja mõnda klassikaaslast võin näha alles siis, kui ta vuntsidega on. Kui traagiline see ikka olla saab? Need, kellega tore oli, leiavad mu kindlasti uuesti üles. Me juhtusime lihtsalt samal aastal sündima ja aabitsaid vastu võtma. Ainult ülesleidmised jäävad kindlasti harvemaks, kuid see-eest alati oodatuks.

Tahan anda endale aega kohanemiseks ja ringi vaatamiseks. Ühes filmis kõlas ütlus: „Vahel on vaja ainult 20 sekundit julgust,” — ma võtan selle. Olen ka varem samas seisus olnud, kui algkoolist põhikooli astusin. Alguses oli muidugi uudne kordades suuremat sööklat näha ja täiesti enda lukuga kapp saada, aga lõppude lõpuks me ju harjume kõigega. Ainult praegune ärevus jääb närima.

Kindlasti mind valdab ka tüdimus kooliks vajaliku otsimisega. Kunagi ma pean ju valima, kuhu ma oma pliiatsid topin ja millisesse tunniplaani väriseva käega kirjutan. Paanika nimega pinal ja päevik, millest ma saan osa pigem oma 5 aastat noorema venna olemasolul. Tema suurt õhinat päeviku pildi valimisel on armas jälgida.

Sain seda esimese koolipäeva tunnet natuke ka sisseastumiseksamitel kevadel. Ma tundsin ennast väga õiges kohas. Mul on isegi varuks üks lause, mida ma koguaeg endale korrutan ja siis tunnen ennast jälle ära. Midagi hullu juhtuda ei saa. Mul jääb alati lapitekiline enda tuba, kuhu ma saan nutma minna.