Uus kooliaasta on ees ja sellega algab jälle ka koolikiusamine

Kool on kool, kellele meeldib, kellele mitte. See on koht, kuhu pead minema vabatahtlikult kohustuslikult. Manama näole naeratuse ja teesklema, et sulle meeldib koolis kõik. Siiski on see ju koht, kus pead end üheksast klassist läbi vedama, et saada töökoht tänases Eesti riigis.

Minus tekitab kool kaht sorti arvamusi. Jah, ma ootan seda, kuna seal on sõbrad, sööklajärjekorrad, kuhu sa jooksed jooksmiskeelust hoolimata ja naerad igasuguste tobeduste peale. Lisaks tuleb mõnikord isegi naeratus näole, kui mõelda kummalistest tundidest või omamoodi õpetajatest. Ma arvan, et igal inimesel on vähemalt üks positiivne mälestus koolist.

Aga…

Kahjuks on asjadel kaks poolt. Uus kooliaasta on algamas ja algab jälle koolikiusamine, rutiinne klassist klassi käimine, paljude mõttetute asjade pähe tuupimine ja hommikul vara ärkamine ning hämaras kooli ukerdamine. Minu jaoks ongi kõige tüütum kogu see rutiin, see on lihtsalt väsitav. Eriti tusaseks teeb tuju see, et koolis kiusatavate suhtes ei võeta midagi eriti ette ja paljud asjad on tundides justkui valesti.

Kõige rohkem hakkab ka minul loomulikult kahju sellest, kui kiiresti on möödunud suvi, mis oli minu jaoks unustamatu ja üle ootuste soe. Raske on näiteks meenutada jaanilaupäeva, kus ei sajaks.

Pean ütlema, et kool on minu jaoks must-valge koht, mitte hall. Loomulikult tunned kerget põnevust koolimineku pärast (mis siis, et olen juba põhikooli viimases astmes), kuid samas kummitavad mind ka mõtted, et äkki läheb midagi sellel aastal väga viltu. Lisaks tekitab mulle iga aasta kerget närvikõdi ka küsimused. Näiteks: kes meie klassi tuleb, kes ära läheb, kes on suvel muutunud?

Soovin kõigile õpilastele ilusat peagi algavat uut õppeaastat!