Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Eesti keele omandamine koolisüsteemis — võimatu või võimalik?

 (14)

Kool
Foto on illustratiivneFoto: Ester Vaitmaa

Viimasel ajal on päevakorras olnud mitmed arutelud integratsiooni teemal. Haridus- ja teadusministeerium on välja töötamas vene õppekeelega koolide pilootkava, millega antaks osalevatele koolidele teatud kindlatel tingimustel õigus ja võimalused oma keeleõpe efektiivsemaks muuta. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps on teinud ettepaneku, et teatud koolid saaksid muuta senist 60/40 õppesüsteemi ning asendada see koolipoolsete õppekavadega, mis võimaldavad senisest suuremas mahus õpetada aineid vene keeles. Ettepanekule on leidunud nii vastaseid kui pooldajaid ning osadest arvamustest on läbi kumanud ka arusaam, justkui oleks tegemist erakondliku püüdega võita juurde vene valijaid.

Tegelikult peitub probleem sügavamal, kui seda on kohalikel valimistel häälte juurde saamine — PISA testi tulemustest selgub, et vene keeles õppivate noorte tulemused on eesti keeles õppivate eakaaslastega võrreldes oluliselt nõrgemad. Kas aga keeleoskustest tulenevad raskused on pilootprojektis osalevatele koolidele õppetöös lubatavate erisuste andmisel põhjendatud?

EÕEL viis läbi mitmeid arutlelusid vene õppekeelega koolide õpilastega, kus soorituse tulemuslikkuse madalama taseme põhjusena toodi esile just piisava keeleoskuse puudumine. 60/40 süsteemi küll rakendatakse, kuid õpilaste sõnul ei toimi see kõigis koolides piisavalt efektiivselt. Selgub, et paljudel ei ole piisavalt head keeleoskust, et eesti keeles õppida. Informatsioon levib selle tõttu katkendlikult või mitte üldse ning selle pärast kannatavad ka teadmised. Seetõttu hakkab peale mingit perioodi “raskus suurenema” ning koolisüsteemis jäävad vajalikud teadmised saamata sadadel õpilastel.

Loe veel

Seotud lood:

Kas see tähendab, et peaksime õpetama aineid vene keeles?

Kindlasti ei tähenda see seda, et senine süsteem tuleks kohe kõrvale heita. Tuleb tõdeda, et kui kool vähendab pilootprogrammiga veelgi oma senist eesti keeles õpitavate ainete hulka või koormust, on antud taotluse mõte koolide poolt küsitav. Kui programmis sisalduvad ka keeleõpet arendavad meetodid nagu õpilasvahetused ja keelekümblusklasside loomine, võib tõepoolest positiivseid tulemusi oodata. Seetõttu peaksimegi hoopis üle vaatama praeguse süsteemi kitsaskohad ning parandama õppe kvaliteeti. Vene keelt kõnelevate noorte hinnangul on õpetamise probleemid seotud peamiselt puuduliku metoodikaga. Paljudel noortel on küll motivatsiooni eesti keeles informatsiooni omandada, kuid sageli pole õpetajatel piisavalt materjale või oskusi eestikeelsete tundide läbiviimiseks.

Mis puudutab eesti keele C1 tasemel omandamist, siis selles osas on õpilased pigem skeptilisemad. Kui kool pakub aga vajaliku programmi ning meetodeid, mis nii motiveerib kui parandab keeleõpet, on see igati tervitatav. Käesoleva süsteemi elluviimine peab muidugi lähtuma ka sellest, et uute meetodite kasutamine või C1 taseme saavutamine ei nõuaks õpilastelt lisakulutusi, näiteks eratundide võtmiseks või materjalide ostmiseks. Kõik vajalikud vahendid peab muretsema kool või haridus- ja teadusministeerium ning õpe peab olema selliselt korraldatud, et õpilastel ei teki eraõpetaja palkamise vajadust C1 taseme omandamise saavutamiseks. Vene õppekeelega koolide õpilased on välja toonud, et kõige enam aitaks neil eesti keelt omandada keelekümblusklasside laiem kasutamine ning intensiivsem eesti keele õpe juba varajasest east. Üheks probleemiks on ka piiratud ressursid, seda nii õppematerjalide kui sobivate õpetajate näol. Samuti on õppurid märkinud, et õpetajate võimalused teiste meetodite kasutamiseks on tihti õppekavaga piiratud, seetõttu on pilootkoolidele erisuse andmine osati põhjendatud.

Mis aitaks lahendada antud probleemi?

Riik võiks omakorda senisest rohkem panustada ühtsema koolisüsteemi loomisele, kus õpiksid sõbralikult kõrvuti nii vene kui eesti keelt emakeelena kõnelevad õpilased. Muidugi ei ole see võimalik jõuliste muudatuste läbi. Seetõttu peaks plaan olema pikaajalisem ning järjepidevam. Alustada tuleks nii keeleõppe järeleaitamisest kui ka ressurside suunamisest noortele õpilastele. Analüüsida tuleks seniseid õppematerjale, neid ajakohastada ning muuta õpilastele lihtsamini arusaadavamaks. Koolidele tuleks pakkuda senisest rohkem võimalusi osaleda keelekümblusprogammides ning pakkuda võimalusi rahvusvahelise segregatsiooni suurendamiseks, kus õpivad klassis koos nii vene kui eesti keelt emakeelena kõnelevad õpilased. Koolid omakorda võiksid olla innustatud katsetama nii keeleõppe kui ka muid uusi õpiprojekte ning luua samal ajal sidemeid vastavalt siis eesti või vene õppekeelega koolidega. Samuti tuleks tähelepanu pöörata ka vene õppekeelega koolides õpetavate õpetajate täiendkoolitusele ning õpetaja hariduse täiendamisele.

Muidugi ei seisa keeleõpe vaid riigi ja kooli õlul, ka lapsevanematel on tähtis roll, et nende järglased omandaksid võimalikult varakult eesti keele. Heaks näiteks on juba varajasest east panna laps eesti õppekeelega lasteaeda ja kooli. Nii eesti kui vene keelt emakeelena kõnelevatele õpilastele soovitaksin sarnaselt motiveerida ennast juba varakult keelt õppima ning suhelda ka teisest rahvusest õpilasega. Saavutades juba varakult piisava keeleoskustaseme, saame võrdsustada ka vene keeles õppijate taset.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare