Endine õpetaja: olen kategooriliselt vastu, et laps peab õhtul kodus tegema lehekülgede viisi ülesandeid töövihikust

Eile levis internetis kulutulena lugu õpetajast, kes otsustas sel õppeaastal õpilastele kodutööd mitte anda. Oma mõtteid sel teemal avaldab endine pedagoog ja viie lapse ema.

Olen viie lapse ema, kolm last on juba täiskasvanud, kuid kaks veel põhikooli õpilased (lõpetasid 4. ja 7. klassi). Töötasin 15 aastat koolis õpetajana ning seetõttu oskan sel teemal objektiivselt kaasa rääkida.
Olen juba mitu aastat (alates sellest ajast, kui minu noorem laps kooli läks) rääkinud sellest, et koduseid töid ei peaks põhikoolis lastele andma. Põhjus on selles, et meie laste "tööpäevad" on ülipikad ja väsitavad.

Eriti teravalt kerkis koduste tööde probleem esile siis, kui laps vahetas kooli ja asus õppima ühte koduvalla väikesesse mõisakooli, kus on liitklassid. Kuna koolist koju on pikk maa ja buss ei käi, siis on kõik kaugemalt käivad õpilased kohustuslikult pikapäevarühmas, kuni koolibussi saabumiseni. Kõikidele õpilastele aga ei sobi pikapäevarühmas õppimine ja nii jõuabki minu algklasside laps koolist kell 16.30 paiku koju. Ta on selleks pidanud 1km jalgsi käima (bussipeatusest koju). Ta on selleks hetkeks väsinud. Väsinud koolipäevast, melust mis toimub pikapäevarühmas jne. Kusjuures tööpäev hakkab tal isegi varem kui minul. Ärkab kell 6.15 ja bussipeatuses peab olema kell 7.15, kuigi tunnid algavad kell 8.15 Koju jõudes on tal KÕIK ÕPPIMATA. Laps tahab puhata ja nii me asume koolitükke tegema kusagil kell 18.00 või 18.30 Õpime me olenevalt sellest, kui palju õppida jääb 0,5 kuni 2,5 tundi. Mõelge ise, mis kell lapse tööpäev lõppeb.

Minu laps ei käi mitte üheski huviringis, kuna see ei ole lihtsalt võimalik. Ja võimalik ei ole see sellepärast, et siis ei jõuaks ta üldse õppida.

Olen seda meelt, et kodus tuleb õppida võõrkeele sõnu ja ehk lugeda kohustuslikku kirjandust, kuid olen kategooriliselt selle vastu, et laps peab õhtul kodus tegema lehekülgede viisi ülesandeid töövihikust (ja seda jääb vähemalt kolmel korral nädalas). Seda tehes on lapsel ainus eesmärk saada see tehtud ja seda tehakse kiirustades ja ülejala (et jõuaks ka õhtul midagi muud veel teha - minna sõpradega õue või vaadata telekat) ning laps ei õpi sealt MITTE MIDAGI.
Olen ka selle vastu, kui õpetaja jätab lastele õppida seda, mida ta ise ei jõua või ei viitsi mingil põhjusel teha. Nii anti eelmisel aastal neljandale klassile välja mõelda etteütlus (15 lausega), teemal: "koma lauses", kusjuures pidi olema kasutatud kõik variandid komaga ja komata sidesõnade kohta ja sealhulgas 5 liitlauset. Tahtsin väga öelda õpetajale: "aitäh, et mulle kodutöid annate." Nuputasime seda kodutööd teha terve perega pea tunni. Jah, laps sai hea hinde ja kiituse, et see oli kõige parem etteütlus...

Olen ka seda meelt, et kodutööd ei saa anda, kui lapsele ei ole kodutöö eesmärk ära seletatud.
Samuti ei tohiks olla kodutöö karistuseks nõrgematele ja aeglasematele õpilastele.
Üleüldse kiidan neid õpetajaid, kes suudavad oma aine lastele selgeks teha ilma kodus õppimist andmata. Selliseid on ka. Tänan Teid, et mõtlete lapsele ja tema perele.

Need on minu mõtted seoses kodutöödega.
Kaunist kooliaega ja jõudu kõigile õpilastele ja nende vanematele.