Eriala, mis õpetab sind lugusid jutustama

Ristmeedia õppekava on suurepärane näide, kuidas õppimine ei lõpe koolipäevaga. Võrdselt oluline on, mida koolis teed ja mida pärast seda ette võtad.

Päevad võib jagada kaheks: need, kui saab koolis käia ja end õppejõu tarkustest silmini täis laadida, ning need, kui õppeaineid tegelikult pole, kuid on vaja süvitsi tegeleda mõne projektiga, mis praktiliste ainete tarvis sel ajal käsil on.

Just nendes ainetes olen õppinud end kõige paremini tundma. Alustades efektiivse tiimitöö oskuse loomisest, oma tugevamate külgede avastamisest ja lõpetades ideede teostamisega. Enamik loomingust ei jää ainult paberil ruumi võtma, vaid kõik plaanitu tuleb tegelikult ära teha.

Mitte ainult vaataja

Esimese aasta kevadel jagunesime kursusel väiksemateks gruppideks. Mõtlesime üheskoos välja ja asusime teostama oma lõputööd – mitmel platvormil voogavat lugude universumit.
Järgnenud produktsioonieelses faasis kulus iga päev aega kõiksugusteks asjatoimetusteks: stsenaariumi lihvimiseks, filmimispaikade otsimiseks, koostööpartnerite leidmiseks ja ürituste planeerimiseks.

Võimalikult interaktiivse loo jutustamine publikule nõuab omajagu uurimist ja tegutsemist. On hea end kursis hoida uute sotsiaalmeedia võimalustega, et loo kogeja poleks üksnes passiivne vaataja, vaid aktiivne tegutseja, kes saab audiovisuaalsele meediale lisaks elamuse. Tahame talle loo edasi anda selle parimas ajakohases võtmes, mitte eilsete võtetega.

Enamik teoreetilistest kursustest valmistavad meid ette praktilisteks aineteks, õpitut saab järgnevatel semestritel aktiivselt kasutada. Seega on ainult eksamiks õppimisest vähe kasu. Praktilistes ainetes käsitsetakse kaameraid ja helitehnikat, õpitakse kompositsiooni, luuakse lühifilme, interaktiivseid lugusid ja palju muud.

Näita, ära ainult jutusta!

Eksamid ja arvestused annavad edasi eriala mitmekülgsust: on tavalisi kirjalikke eksameid, kuid lisaks praktilistele töödele on ette tulnud ka tunduvalt loovamaid ülesandeid.

Ideid tuleb teistele näidata, mitte nendest ainult rääkida. Nii ma siis seisingi ühel sügisõhtul kursusekaaslaste ees, laua peal ootamas köögikombain. Ühes käes oli kohuke ning teises šokolaad, et need peagi kõva mürina saatel purustada ja seda tegevust oma kirjandusliku tegelase mõttetöö metafoorina kasutada.

Lühijuttu kirjutasime üheskoos kaks nädalat, iga päev neli tundi – mõnikord avaras saalis, teinekord keldrilaadses auditooriumis.

Ristmeedia õppekava paindlikkus annab võimaluse luua, mida hing ihaldab. Õpilasi usaldatakse nende ideedes ning õppejõud on aktiivsed kaasamõtlejad ja mentorid. Loovaid lahendusi toetatakse rõõmuga ja piir on tõesti üksnes kujutlusvõime. Teha on palju, aga selleks ju ülikooli tullaksegi.

Loe ristmeediast lähemalt siit.