Koolistress on tõsine asi, olen selle läbi elanud ja selle pärast arvan, et tegu pole üldse lahendamatu probleemiga. Minu kogemus koolistressiga ulatub tagasi umbes kuuendasse klassi, ma ei saanud sel ajal läbi enda matemaatika õpetajaga ning ma ei suutnud tunnis panna tähele ega midagi uut õppida. Matemaatika hinded langesid ning mõni veerand oli isegi 2 ja ma arvasingi, et nüüd on kõik, ma ei suuda enam. Puudusin palju ning olingi juba alla andmas, õnneks lõpetasin kuuenda klassi siiski ära.

Seitsmendas klassis vahetasin poole aasta pealt kooli. Algul olin küll väga skeptiline uue kooli suhtes. Ma ei tahtnud uut kooli, ma ei tahtnud üldse kooli, vahetasin kooli, kuna kolisin. Uues koolis aga hakkas kõik ülesmäge minema, õpetajad olid toredad, klassi- ja koolikaaslased samuti. Hakkasin uuesti korralikult õppima ja sain aru, et asi pole üldse hull. Kõik sai korda, hinded said korda ja ma tahtsin jälle koolis käia. Lõpetasin põhikooli kiitusega.

Koolisüsteemi panevad kokku siiski inimesed, kes teavad mida teevad. Õpilastele võib tunduda, et vara ärkamine ning kodus õppimine on üle mõistuse. Samas ei mõtle õpilased alternatiive praegusele süsteemile. Praegu on kool umbes 8-15. Kui kool algaks näiteks kell 10 siis kestaks kool kella 17ni õhtul.
Tuleb leppida sellega, et koolis peab käima, vara ärkama ning koduseid töid tegema. Haridus on tähtis ning selle nimel tasub pingutada.