Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Keskkoolist ülikooli: võin end lõpuks ometi tunda kui normaalne inimene tsiviliseeritud keskkonnas

 (5)

Noorte Hääle fotolavastused
Foto on illustreerivFoto: Tiit Blaat

Õnneks võin praegu kergendunult hingata ja julgelt öelda, et olen keskkoolist edasi jõudnud ning astunud sisse ülikooliuksest. Praeguses konkreetses koolis on asi korralagedusest kaugel ning võin end lõpuks ometi tunda kui normaalne inimene tsiviliseeritud keskkonnas.

Käisin 12 aastat järjest ühes koolis. Pea iga päev olin tunnistajaks erinevatele situatsioonidele, mis mulle üsnagi südamesse läksid ning paratamatult suure hulga küsimusi päevakorda tõid. Mitte kuidagi ei suutnud ma tolereerida algklassi õpilaste käitumist vahetundide ajal, mil esile pääses tõepoolest ürginimese instinkt ning omavahel metslaste kombel võidu kisati ning teineteisele roppusi karjuti.

Ega asi aja möödudes paremaks läinud. Tihtipeale võis leida mõne lapse kuskil nurgas nutmas ning uurides, mis juhtunud on, oli pea alati vastuseks, et klassiõde kiusas. Uskumatu! Ma poleks osanud arvatagi, et tänapäeval on kiusajate rolli üle võtnud suures osas juba tüdrukud, kes poistele krae vahele tikuvad. Varasemalt olid halvad ikka poisid, kes tüdrukuid patsist sikutasid ning teisi poisse tõukasid. Ega seegi normaalne olnud.

Keskkooli jõudes lootsin, et saan kergendatult hingata ning tunda, kuidas tõmmatakse ränk joon põhikooli- ja gümnaasiumiosa õpilaste käitumise vahele. Kus sa sellega! Klassiruumi sisenedes oli lärmi rohkem kui tipptunnil liikluses ja seda isegi tunni ajal. Õpetajat ei tahetud teps mitte kuulda võtta ning õigust jäi ülbikutel ülegi. Ei olnud midagi imekspandavat, kui 18-aastane abiturient õpetajale nähvas: “Mida sa mölised?“

Loe veel

Seotud lood:

Õpetaja ei ole loom. Ta ei ole eriala omandanud selleks, et õpilaste vihapurskeid ning tülpimust kannatada. Tihtipeale imestasid klassikaaslased ja muud samal vanuseastmel olevad abituriendid, miks neil küll selles ühes konkreetses aines nii halvasti läheb ning seda just hinnete ja käitumise poole pealt. Selleks aine läbiviijaks oli seesama õpetaja, kes pea igapäevaselt pidi taluma noorte mõnitusi ning nende sõnakuulmatust. Korralageduse olemasolu klassis tunni vältel oli õõvastav - kes kõndis ringi siis, kui selleks vaid soovi tundis, kes rühmakaaslasega valjult oma seksuaalkogemusi arutas.

Tundsin, kuidas iga päevaga aina kõrgem müür selle õpetaja ümber kerkis. Ta küll üritas ennast kehtestada ning oma häält kõvemini kasutada, ent noorte ning krutskeid täis inimeste vastu see paratamatult ei aita. Olukorda ei osatud kuidagi lahendada, ei selle õpetaja ega ka õpilaste poolt, sest viimased keeldusid tunnistamast, et viga peitub nendes endis. Ja nii kogu see kaadervärk ka edaspidi toimis: õpetaja oli jõuetuks muutunud ning õpilased vajutasid aga gaasi vaid juurde. Mind vaid paneb imestama, kuidas ta need kolm keskkooliaastat vastu pidas. Sellegipoolest loodan, et tänase päeva seisuga on õpetatavateks tolerantsema joonega õpilased ning õpetaja saab oma ainet meeldivalt edasi anda.

Mida igaüks siit loost välja loeb, on tema enda teha. Loodan siiski, et noored oskavad ja tahavad suhtuda nii end ümbritsevatesse inimestesse kui ka õpetajatesse (kes on samuti inimesed!) tolereerivalt. Õpetajad ei ole loodud siia ilma selleks, et meile kannatust ning häda tuua — vastupidi — nende eesmärgiks on meile hariduse võimaldamine ning edaspidiseks eluteeks ettevalmistamine. Miks peaksime siis meie neisse halvemini suhtuma? Kasutagem õpetajate poolt võimaldatavat mõistlikult, sest kõik, mis sa teed, teed iseendale, ütleb vanasõna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare