Mäletan selgesti vestlust oma emaga, kus ta ütles: "Tahad ülikooli minna? Otsi töö ja mine." Nii oligi. Selleks, et teises linnas elada, pidin ma käima täiskohaga tööl, sest perel mind toetada võimalik polnud. Kas mu ülikooliharidus kannatas selle all? Jah. Käisin koolis heal juhul 20% loengutest, ülejäänud aja olin tööl ja klassikalisest tudengielust mekki suhu ei saanudki! Polnud lihtsalt aega. Ja tegelikult ka jaksu mitte.

Igal sügissemestril, kui õppetoetust taotleda sai, tegin seda, et õnnestuks töökoormust vähendada. Masendav selle juures oli see, et ma ei saanud seda. Mitte kunagi. Ja seda kõike sellepärast, et ma käisin tööl. Loomulikult töötasin ma ka kõik eelnevad suved, sest lihtsalt pidin. Kadestasin oma säravaid kursusekaaslaseid, kes iga päev puhanuna loengus märkmeid tegid ja iga koduse ülesande pärast nii palju pingutasid. Vahel olin kade. Tegelikult isegi mitte vahel, vaid üsna tihti, sest teadsin, et ka mul oleks potensiaali oma tööd suurepärastele tulemustele esitada. Vahel olin ka vihane. Seda just siis, kui pidin kuulama, kuidas "mõni asi on nii raske" ja kuidas "pole aega" ja "jaksu". Kuna kool tuli mulle tol hetkel töö järel teisena polnud minu õpitulemused nii säravad, et stippi saada.

Nii ma siis rassisin. Vahel koguni mitmel kohal töötades. Mul on tegelikult selle üle pigem hea meel, sest tahes tahtmata ei saa mõned noored ka 20ndate keskpaigas veel päris täpselt aru, mis asi on oma raha ja ei tea, mis tunne on tööl käia ja ise hakkama saada. Oleks riik mulle aga õppimise eest maksnud, oleks see päris täiskasvanuks saamist pisut edasi lükanud ja uskuge mind, oleksin seda väga tahtnud.