Lugeja: Pisarad kippusid silma, kui oma 9. klassi aktusel ei näinud ma saalis istumas ei oma ema ega isa

Ma ei ole lapsevanem, vaid pigem olen antud olukorras lapse rollis. Selle aasta suvel lõpetasin gümnaasiumi ning septembris lähen ülikooli.
Kord juba juhtus nii, et pean elama kas ühe või teise vanemaga. Isa elab Eestis. Temaga elasin koos kaheksandast klassist gümnaasiumi lõpetamiseni, siis kui ema elas samal ajal Londonis.

Kuna olen tüdruk, siis emata elamine tundus tihti raske. Juba kaheksanda klassi lõpus teatas ema, et läheb välismaale raha teenima ning sellest samast hetkest algas minu täiskasvanu elu. Mis emotsioonid valdasid mind tol hetkel? Ega ma õnnelik ei olnud.

Pesupesemine, triikimine, kokkamine – kõik see muutus minu kohustuseks õppimise ja trenni kõrvalt. Harjusin sellega kiiresti ära, aga vahepeal tulid ette emotsionaalselt väga rasked hetked.

Näiteks üheksanda klassi lõpetamisel ei näinud ma saalis istumas ei oma ema ega isa, siis kui kõikide teiste sugulased olid kohal. Ma ei taha süüdistada enda vanemaid, eriti ema, kes teeb tööd, et tagada mulle täisväärtuslik tulevik, lihtsalt vahepeal tekkis nõrkusehetk ning pisarad kippusid silma.

Võin öelda, et neli aastat emata elamine näitas mulle umbes ette, kuidas ühe täiskasvanud inimese elu välja näeb. See oli minu jaoks raske, kuid õpetlik ajavahemik, mil tekkis pisikene kogemuste pagas. Samas ei soovi ma, et ühelgi lapsel tuleks midagi taolist kogeda.