Kui rääkida päris tunnetest, siis võiks öelda, et kurb on see, et suvi saab läbi, kuigi tavaliselt on ikkagi nii, et suve lõpuks on väike kooliigatsus ka — see tundub ehk mõnele totter, aga minule tuttav. Nagu ikka, päikest võiks alati suviti rohkem olla, aga mis sa teed selles põhjamaa kliimas, tuleb loota, et järelejäänud suvi on veel päikseline, kuigi aknast välja vaadates tuleks väita vastupidist....

Kooliaastaga meenub muidugi ka ostumöll, mis algul võib tunduda täitsa huvitav ja meeliköitev, aga hiljem juba tüütu ja kannatamatu — no kes see viitsib kogu aeg otsida seda ja teist, kolmandat ja neljandat, pealegi kaovad selle käigus nii rahakoti sisu kui ka jõud väikestes ja ka suurtes sellides. Õnneks saab veel öelda, et päris möll lahti pole, aga asjad on poodides ootamas ja mina võin öelda, et olen endale juba mõned muretsenud. Väsinud ma veel pole, aga sellist väga suurt otsimise tuhinat ka sees pole. Püüan võtta kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Lõpetuseks tahaksin inimestele südamele panna seda, et kooliminek võib täitsa vahva tegevus olla, eriti vanematele, kelle võsukesed alles stardivad kooliteel, aga ärge minge segi ja püüdke säilitada külm närv, sest tegelikult ei ole asi sugugi nii hull, tuleb lihtsalt rahulikumalt, aga siiski targalt mõelda ja kõik läheb hästi. Ilusat tulevast kooliaastat kõigile!

Milliseid tundeid tekitab lähenev uus kooliaasta sinus? Mida ootad kõige enam, mille järele pole üldse igatsust? Mis on sel aastal teisiti? Jaga oma mõtteid ka teistega, kirjuta noortehaal@delfi.ee! Ägedaimad jutud avaldame Noorte Hääles! Kirjapulgad kätte, valmis olla, START!