Noor teadur vaatab tagasi: kuidas antropoloogia avas mulle maailma

Tallinna ülikooli antropoloogia eriala õppima asumine oli minu elu erinevate arengute loomulik jätk. Olin äsja tulnud tagasi vabatahtliku lähetuselt Malawis. Läbielatu oma peas korrastamine ja lahtimõtestamine tundus esmane eelistus.

Kuigi kaalusin interdistsiplinaarset Aafrika uuringute programmi Inglismaal, näis see siiski liiga kitsas suund. Antropoloogia loengud Tallinna ülikoolis aga aina toitsid minu huvi Aafrika mandri vastu, ka oli mul võimalus õpingutele võrdlemisi loovalt läheneda. Sujuvalt sain peaaegu kõik oma esseede ja ettekannete teemad Aafrikaga seostada. Isegi lõputööga läksin tagasi selle juurde, mis mind alati köitnud ja paelunud: tegin välitöö Tallinnas elavate aafriklaste seas.

Välitöö tegemine ning lõputöö kirjutamine olid kolme aasta jooksul minu kõige olulisemad kogemused. Pundi aafriklastega Mustamäe pubis piljardit mängida ja aega veeta on kogemus omaette. Need hetked üles kirjutada ning seejärel nädalaid või kuid hiljem teoreetilisse raamistikku panna on juba sama kogemuse täiesti teine kiht.

Hoovõtt hooldajana

Lõpetasin ülikooli kaks aastat tagasi. Mõned päevad pärast lõpuaktust tõmbasin oma seitse asja selga ja võtsin suuna Kolumbiasse. Suurlinnaelu ja klassiühiskond Bogotás mulle aga ei sobinud ning Aafrika kipitas nii valusasti südamel, et aasta asemel veetsin Kolumbias vaid kolm kuud. Nende kuude jooksul haudusin välja plaani, kuidas lõpuks siiski Aafrika uurimiseni jõuda.

Plaan tegi minust peaaegu terveks aastaks erahooldaja. Nägin selles võimalust praktiseerida välitöö meetodeid – ehk siis, kuidas inimestega usaldavaid suhteid luua, samal ajal kindlaid erialaseid eeskirju järgida ning neid muidugi aeg-ajalt painutada. Hooldaja on ju nagu kärbes seinal – alati kohal, aga kusagil peategelaste varjus.

Ja ikkagi Aafrika!

Enne uuesti õpingute alustamist otsustasin üle vaadata, kas Aafrika on ikka sama koha peal ja lööb minus samamoodi laineid ka siis, kui kõik varbad on jälle punase tolmuga kaetud.
Elasin Tansaanias mõned nädalad ühe perekonna juures, aitasin pereisa tema alustatud eelkoolis ja noorteorganisatsioonis. Möödus vaid kolm nädalat, täis kustumatuid mälestusi, tööd ja naeru ning rohkem veenmist polnud vaja. Nii õpingi nüüd Londonis suahiili keele ja Aafrika poliitika eksamiteks ning võtan hoogu magistritöö kirjutamiseks.

Praegu on mu koduülikool SOAS (School of Oriental and African Studies), kus õpin Aafrika uuringute erialal ning keskendun valitsemisele ja poliitikale Aafrikas. Antropoloogia pole minu igapäevast aga kusagile kadunud. Enam kui akadeemiline distsipliin ja eriala, on antropoloogia minu silmis kriitiline perspektiiv. See on lähenemine, mis lubab häbematult kahelda kõiges iseenesestmõistetavas ning ka selles, mis on "teaduslikult tõestatud". Just selline perspektiiv peaks olema Aafrika uuringute keskmes.

Antropoloogia ei paku lihtsasti alla neelatavaid lahendusi, vaid pigem provotseerib ja kombib piire. Selles leidsin ma sotsiaalteadusliku lähenemise, mis võtab tõsiselt seda, kui loominguliselt indiviidid oma elusid erinevates olustikes loovad ning lubab ka mul sama teha.

Karmen Tornius