Igal aastal taipan õudusega, et kodutööde maht aina suureneb, elan maakohas ja käin kunstikoolis, niiet jõuan kolmel päeval nädalas 4-5 paiku koju, pärast söömist aitan vanemaid majapidamistöödega ning kui lõpuks tekib hetk, et puhata, siis mõtlen hirmuga, et peagi tuleb Stuudium avada ning koduseid töid lahendama hakata. Siiamaani olen suutnud kodutööd enam-vähem ära teha, aga iga kord koduseid töid tegema hakates valdab mind halb tunne. Ma tean, et paljudes kohtades on surve suur, teemasid ei võeta täielikult läbi ja muudkui liigutakse edasi. Minu koolis see nii ei ole, tihti kulutatakse mõne (minu jaoks) lihtsa teema peale nädalaid ja seejärel selgub, et on siiani neid, kes teemale pihta ei ole saanud. Kas asi on minus?

Klassid on nii suured ja õpetajad ei suuda kõigil silma peal hoida + ühte klassi on paigutatud väga erinevate õpitulemustega õpilased. Kui klassis on suurem osa selliseid õpilasi, kes omavahel jutustama kipuvad või lihtsalt telefonis istuvad, siis ei pruugigi neile teema kohale jõuda. Õpetaja ei pruugi ka alati märgata ning juba ongi teemas mõne tähtsa koha peal auk sees.
Kui ma küsin õpetajalt, miks me juba edasi ei võiks minna, siis saan alati ühesuguse vastuse: "Kõigil pole veel teema selge."
Mul tekib tihti tunne nagu oleksin ma selles süüdi, et pingutan ja vaeva näen. Praeguseks on mul tunne, et ma ka enam ei tea, kaua ma suudan pingele vastu pidada. Õppida on palju, aga ma ei suuda enam kuskilt leida motivatsiooni õppimaks midagi, mis on mulle igav. Tihtipeale avastan end õppimise asemel millegi muuga tegelemast ja asi pole selles, et ma ei tahaks õppida, lihtsalt see kõik on minu jaoks liiga kerge...
Enamikes õppeainetes olen mina ainuke, kes õpetaja küsimustele vastab, on palju neid, kes ronivad kasvõi laua alla, peaasi, et õpetaja neid tähele ei paneks. Või kui kedagi isegi küsitakse, siis hakkab kohe pihta "Aga tema (mina) ju teab, las ta vastab" ja tihti ei jäägi õpetajatele muud valikut, kui lasta minul vastata. Samamoodi on olümpiaadidel käimisega, kui ma peaksin praegu kõik olümpiaadid ette lugema, kuhu ma selle õppeaasta jooksul jõudma peaksin, jääks mul kahe käe näppudest väheks. Ja kui on aeg olümpiaadile minna, siis on tihti õpetajate vastus mu küsimustele "Mul pole aega sinuga tegelda, otsi internetist!". Aga keskpäraste olümpiaaditulemuste eest olen ikkagi vastutav mina...
Soovin õpetajatele südamele panna, et nii palju aega võiks ikka leida.
Ja teine asi on see, mul on enda kooliski paar sellist õpetajat, kes panevadki nägude järgi hindeid ja mul tekib alati oma nime/näo pärast parema hinde saamise pärast häbi, süütunne. Mul on tunne, nagu ma võlgneksin tollele õpetajale midagi, kuigi mina pole tal ju palunud endale nii hindeid panna + tekib isu ainet mitte õppida, õpetajale ei lähe niikuinii meie tulemused korda, iga tund lahendame järjekordset töölehte (mis peaks meid kontrolltööks ette valmistama), kuigi ka siis ütleb õpetaja praktiliselt kõik vastused ette. Kas selline kohtlemine on okei?
Minu jaoks ei ole ja väga sant tunne on, kui mõni muu õpetaja küsib teema kohta, mille peale oli äsja kontroltöö, aga ma ei oska vastata, sest ka siis on õpetaja tõmmanud mu lahenduse maha (mis oli muideks tehtud risti vastupidi tööjuhendile)ja joonistanud oma lahenduse asemele + sain selle ülesande viiest võimalikust punktist viis.

Palun võtke midagi ette õpilastega, kes veel õppida tahavad, sest peagi on ka neil motivatsioon kadunud!