Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

"Õpilasi rünnatakse! Kordan, õpilasi rünnatakse!"

 (2)

"Õpilasi rünnatakse! Kordan, õpilasi rünnatakse!"
Foto: Vallo Kruuser

On vaid mõne päeva-nädala küsimus, kuni tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski annab välja uue redaktsiooni määrusest „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele“. See on ainus õigusakt, mis annab endas kehtestatud piirangutega selge sisu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 25 punkt 4-le („Õpet kavandades ja ellu viies arvestatakse, et õpilase õppekoormus oleks ea- ja jõukohane, võimaldades talle aega puhkuseks ja huvitegevuseks“). Seetõttu on paslik võtta see teema taas kord luubi alla ja uurida, kas mainitud reform võib lõpuks lahendada Delfi Noorte Häälele tuttavaks saanud koolikoormuse arutelu.


17 aastat tervisekaitset

Selgitamaks välja, kust tulevad selle õigusaktiga seotud probleemid ja miks oli seda vaja nüüd muuta, tuleb minna tagasi 2001. aastasse, mil tollane sotsiaalminister Eiki Nestor andis määrusele allkirja ja see hakkas formaalselt kehtima, omamata erilist mõju tegelikule koolielule. Määruse mõte on nende aastate ja kaheksa redaktsiooni jooksul jäänud alati samaks: „Määruse eesmärk on õpilase vaimse ja füüsilise tervise säilitamine ning õppe- ja kasvatustegevusest tulenevate ebasoodsate mõjude vähendamine.“ Algselt kaasnesid sellega kaks lisamõistet: kooliväsimus ja õpivalmidus.
Need mõisted on aastatega pisut täpsustunud, kuid olgu needki siin välja toodud: 1. Kooliväsimus on „õpilasel esinev vaimne, füüsiline või sotsiaalne väsimus, mis on tekkinud ülemäärase vaimse tegevuse, füüsilise koormuse, sundasendi, lihaspinge või koolikeskkonna muu ebasoodsa teguri tagajärjel“. 2. Õpivalmidus on „õpilase hoiakuline ja tunnetuslik valmisolek õppimiseks, mis oleneb õpilase tervise seisundist, erivajadustest ja kooliväsimusest“. Niisiis on sotsiaalministri määruse mõte väga lihtne: õpivalmidust tuleb hoida ülal, mistõttu peab kooliväsimuse viima miinimumini.
Kuidas seda taheti saavutada? Reguleerides üheksat peamist teemat, mis olgu samuti täpsuse mõttes välja toodud: 1) tundide jaotus (humanitaar- ja reaalained) päeva jooksul; 2) kooliranitsa lubatud raskus; 3) õpilase koolitee pikkus; 4) koolipäeva varaseim lubatud algus; 5) õppetegevuseks lubatud välis- ja siseõhu temperatuur; 6) koolipäevas ja -nädalas lubatud läbi viidavate tööde hulk ja ajastus; 7) koduste ülesannete lubatud hulk ja ajastus ning 8) pikapäevarühma vahetunni- ja söögiajad.
Võib öelda, et mida aeg edasi, seda ahtamaks (loe: õpilasevaenulikumaks) tekst muutus. Praeguse redaktsiooni ajaks oli tähtis osa varasematest regulatsioonidest kuulutatud kehtetuks: kui varem oli näiteks kodutööde puhul ajaliselt ette nähtud, kui palju võib õpetaja oma õpilastelt nõuda (2. klassis kuni tund koduseid ülesandeid, 12. klassis kuni kolm tundi), siis 2007. aastal kaotati säärane ülempiir ära, samuti lubati anda kodutöid esmaspäevaks. Möönduseks olgu öeldud, et 1. klassile ei tohi endiselt koduseid ülesandeid määrata ja see osa määrusest, mis puudutas õhutemperatuuri, muutus õpilasele mingil määral soodsamaks

Loe veel

Seotud lood:

Kõige tähtsamad muudatused puudutavad aga hindelisi ülesandeid, mis moodustavad seni, kuni õpitakse veel hinnetele, kõige tähtsama osa regulatsioonist. Missugune oli olukord 2001. aastal? Tsiteerin § 10 punkt kolme: „Ühes õppepäevas tohib läbi viia ühe arvestusliku töö või kuni kaks tunnikontrolli või testi.“ Mõne lisatäpsustusega võis niisiis selgelt eristada koormuse ülempiiri: ühes nädalas võis olla kuni kolm arvestuslikku tööd ja 4 muud hindelist ülesannet või 10 hindelist ülesannet. Kui nädalas tehakse neli arvestuslikku tööd, siis võetakse kooli pidaja ja direktor vastutusele. Ka säärase süsteemiga on võimalik ette kujutada „optimeerivaid“ õpetajaid, kes kasutavad seaduse halle alasid ära, kuid tol ajal oli õpilastel võimalik kinni haarata kindlast ülempiirist ja nõuda oma õigust.
2007. aasta oli selles mõttes pöördepunkt. Mitte ainult ei kaotatud ära piirangud kodutöödele, vaid nüüd muudeti ära ka § 10 punkt kolm ja niiviisi ka terve õigusakti kõige tähtsama osa mõte. Kuidas? Väga lihtsalt – toodi mängu kontrolltöö mõiste: „Õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö,“ -nädalas kolm. Nagu näeme, ei ole siin enam viidatud tunnikontrollidele ja testidele – need ei väärivat enam reguleerimist. Kuid äkki langevad needki kontrolltöö mõiste alla? Vaatame! § 3 punkt 4: „kontrolltöö – õppeveerandi või kursuse õpitulemuste omandamist kontrolliv kirjalik töö“. Siit algavad vaidlused.
Kuigi see definitsioon on vaid kaheksa sõna pikkune, on see nüüdseks pakkunud vaidlusi juba ilmselt köidete viisi. Kala mädaneb teatavasti peast ja seetõttu peaksime ka meie suunduma valitsusasutuste tasemele ja vaatama, kuidas nemad sellesse mõistesse suhtuvad (järgnevad katked isiklikust kirjavahetusest). Haridus- ja Teadusministeerium: „See [kontrolltöö] on suuremamahuline töö, mis hõlmab kogu õppeveerandi või kursuse (35 t) materjali.“ Sotsiaalministeerium tsiteerib määruse vaidlusalust punkti ja lisab: „Täpsemalt ei ole määruses nr 36 või muudes õigusaktides kontrolltöö mõiste sisu avatud. Kontrolltöö mõiste tõlgendamise ja rakendamise osas on vaja konsulteerida hariduspoliitika eest vastutava Haridus- ja Teadusministeeriumiga.“
Lisaksin siia veel Terviseameti seisukoha: „Ei ole öeldud, et kontrolltöö hõlmab kogu kursuse või terve õppeveerandi jooksul omandatud teadmiste kontrolli… Kontrolltöö sisuks oleva materjali mahtu teadaolevalt seadustega ära määratud ei ole ja selle otsustab kool ise.“ Ehk vaidlus on selles, kas kontrolltöös peavad olema kõik kursuse/veerandi jooksul käsitletud teemad või mitte: üks on arvamusel, et peavad; teine, et ei pea; kolmas (määruse päritoluministeerium) delegeerib vastutuse mujale.

Õigusteaduses on neli peamist tõlgendamismeetodit: 1) grammatiline ehk keeleteaduslik (ka sõnasõnaline); 2) süstemaatilis-loogiline (kuidas see õigusakt seostub teistega); 3) ajalooline (mis oli määrusandjal mõttes ja kuidas see seostub varasemate redaktsioonidega); 4) objektiiv-teleoloogiline (millist eesmärki norm teenib; mis on selle mõte). Kuna tegemist on ainult ühe õigusaktiga ning sotsiaalministrid pole jätnud muid andmeid selle kohta, mida nad omal ajal selle määrusega tegeledes mõtlesid, lähtume niisiis grammatilisest ja objektiiv-teleoloogilisest tõlgendusest, spekuleerides korraks ka ajaloolise tõlgendusega – äkki jõuame niiviisi tõeni?
Võtame taas kord ette kontrolltöö definitsiooni: „kontrolltöö – õppeveerandi või kursuse õpitulemuste omandamist kontrolliv kirjalik töö“. Kas me näeme veerandi või kursuse ees sõna „kogu“? Ei näe, seda pole! Võime jõuda selle tõlgendusega hoopis teise otsa kui haridusministeerium: kuna iga (mitte ainult kirjalik) töö hindab seda, mida on õpitud sel konkreetsel veerandil/kursusel, on kõik kirjalikud tööd kontrolltööd (v.a need, mis puudutavad ka eelmiste veerandite/kursuste materjali)! Ajaloolise tõlgenduse puhul võime küsida, mida varem reguleeriti, ja jõuame sarnasele järeldusele – esimese redaktsiooni § 10 ei reguleerinud ainult arvestuslikke töid (mõnikord kutsutakse neid argikõnes koolides ka kontrolltöödeks), vaid ka teisi tööde liike.

Kuidas on aga objektiiv-teleoloogilise tõlgendusega? Meenutame artikli algust: „Määruse eesmärk on õpilase vaimse ja füüsilise tervise säilitamine ning õppe- ja kasvatustegevusest tulenevate ebasoodsate mõjude vähendamine,“ võitluses kooliväsimuse vastu õpivalmiduse nimel. Pole konkreetselt kaardistatud, mis on kooliväsimust suurendavad riski- ja õpivalmidust toetavad tegurid, mis muudavad õigusakti sedavõrd umbmäärasemaks. Siiski on toodud kooliväsimuse üheks põhjuseks „ülemäärane vaimne tegevus“. Nüüd küsime endalt, kumma töö sooritamist saab loogiliselt pigem säärase tegevuse alla liigitada; kumb väsitab õpilast rohkem: kas üks suur töö, mis oma olemuselt saab aset leida väga harva (õppeperioodi lõpus), või küll väiksema mahuga, kuid tunduvalt sagedamalt (loe: iga päev) esinevad hindelised ülesanded?
Lisame veel ühe nüansi: kui kontrolltööks saab lugeda ainult tervet õppeperioodi kokku võtva töö, siis järelikult saab selle muuta „testiks“ (või muuks selliseks) pelgalt niiviisi, et jäetakse ühe tunni materjal sellest välja. „Seni, kuni Sul on peas veel vaid üks juuksekarv, pole Sa kiilas,“ ütlesid vanad kreeklased. „Seni, kuni töö ei sisalda iga viimast kui õppetundi, ei ole see kontrolltöö,“ kajavad vastu praegused haridustöötajad.

Nende kolme tõlgendusega oleme tõenäoliselt jõudnud järelduseni: kontrolltööd ei peaks kitsalt kursuse/veerandilõpetajana tõlgendama ja õigusakti mõtet on moonutatud. Miks? Sellele peavad vastama need, kes moonutamise eest vastutavad. Teisest küljest on kõik need vaidlused täiesti mõttetud. Miks? Veel ühe muudatuse tõttu, mis leidis aset 2007. aastal. 2001. aastal ei olnud määruses mitte ainult ette nähtud seda, kes vastutab selles ette nähtud normide eest. Ei, seal oli lisaks ka ära märgitud, kes teostavad kõige selle üle järelevalvet: Tervisekaitseinspektsioon, Haridusministeerium ja maavanem. 2007. aastal otsustati kuulutada see punkt kehtetuks ja niiviisi tundub, et lõppes ka igasugune juriidiline nõue järelevalveks. Ühe mõttekoja juhtkonna liikme sõnul pole Eesti ajaloos kunagi nt õpilaste põhiõiguste tagamist uuritud.
Aga võib-olla kolis see punkt järelevalvest lihtsalt mõnda teise õigusakti? Kuigi see on võimalik de iure, võin väita enda kogemusest, et de facto järelevalvet siiski olnud pole. Sellega seoses peab mainima ka üht muutust, mis on aset leidnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses – nimelt on ka selle just 1. septembril kehtima hakanud redaktsioonis märgatavalt kärbitud haldusjärelevalvet, kaotades näiteks kõik järelevalvaja ülesanded (sealhulgas „kontrollida õppe- ja kasvatustegevust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmist“) ja kaotades neli õigust kaheksast – sisuliselt võeti õigus teha eri tasanditel (k.a kohustuslikke) ettepanekuid ja ettekirjutisi.

Tahan pisut kive loopida. Kes oli see sotsiaalminister, kelle käe all kadusid õpilaste jaoks piirid nii kodutöödes kui ka kõikides võimalikes hindelistes ülesannetes? Kes vastutab selle eest, et rohkem kui kümneks aastaks on õpilased olnud määratud praktiliselt jõuetuks endast võimukamate õpetajate ees? Aastatel 2005-2007 oli sotsiaalminister praegune riigihalduse minister Jaak Aab. Samal ajal oli haridusministriks Mailis Reps, kes pidi teadma nendest muudatustest ja nende mõjust nii tol ajal kui ka praegu. Mis kasu nad nendest „reformidest“ said, ei ole teada. Eks nad ise kommenteerivad.
Võimuteoreetiliselt on see muidugi ülimalt loogiline, kuna õpetajad on tunduvalt tugevam huvigrupp kui õpilased: neil on oma ametiühingud, häälekandja, nad on kõrgharitud, nad võivad korraldada streike jne. Õpilaste puhul erilist vastuseisu oodata pole ja on üpris kindel, et nende hulgas ühtegi juristi, kes võiks säärastele õigusakti tõlgendustele õigusanalüütiliselt vastu argumenteerida, ei ole – kaitsetut on ikka lihtsam terroriseerida. Kui aga otsida süüdlast selle eest, et 8. klassi õpilased õpivad nädalas „keskmiselt 43 tundi ehk rohkem, kui töölepinguseaduse järgi on täiskasvanul lubatud tööd teha“ (koos viidatud artiklis välja toodud laste tervisekahjustustega), siis on härra Aab ja proua Reps head kandidaadid – on ka kohe seletus, miks Repsi õpetajate seas siiamaani nii kõrgelt hinnatakse.
Kokkuvõttes näeme ajaloost seda, et ükskõik mis otsuseni tervisekaitseministri komisjon ka ei jõuaks, on see sisuliselt mõttetu – 17 aasta jooksul on kaotatud kõik järelevalvemehhanismid, mis kindlustaksid, et need, kes „vastutavad“ seaduse järgi, teeksid seda ka päriselt. Ei tule mitte ainult liikuda tagasi 2001. aasta sisu (tegelike tervisekaitsemeetmete) juurde, vaid ka liikuda sealt edasi ja kõnetada olukorda, kus kooliväsimuse ja õpivalmiduse mõõdikud on liiga kitsad – alles siis, kui neid nähtusi mõjutavad tegurid on süsteemsemalt kaardistatud, on võimalik nende poolt või vastu ka tegutseda. Miks toimuvad vastupidised ja säärased õpilaste huve marginaliseerivad suundumused ilma igasuguse meediakära või protestideta, ei ole teada. Õpilased ja nende tervis on langenud süstemaatilise rünnaku alla ja näib, et pole kedagi, kes neid kaitseks.

PS! Head uut õppeaastat neile ca 140 000-le õpilasele, kel taas kool algas. Mida teie sellest kõigest arvate? Me ju „ei taha olla, ei ole [ega hakka kunagi olema] vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus“.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare