Elust väikelinnas: minu areng jäi seisma, sest olin oma treenerist parem

Ma olen praegu 19aastane noormees, kes on pärit ühest Eesti väikesest paigast. Selles kohas elamine on hea, on vaikne ja kõik tunnevad kõiki, aga tuleviku mõistes on see muidugi halb.

Alustasin kunagi pinksi mängimisega. Minu areng jäi seisma, sest olin oma treenerist parem. Kolimine pealinna oleks aidanud, aga oleks olnud rahaliselt liiga keeruline minu vanemate jaoks.

Hakkasin mängima jalgpalli, kuni olin parem oma treenerist ning nüüd töötan ise treenerina õpetades väiksemaid poisse. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et olen andekas neil mõlemal alal, aga minu võimalused jäid nappideks just nimelt väikeses kohas elamise tõttu.

Üks asi, mida väikeses kohas elamine ei takista, on õppimine. Pidev ja üha enam enda arendamine, lugemine, lugemine, lugemine. Nii leidsingi tee matemaatika juurde. Või üldisemas mõistes reaalainete juurde.

Füüsika, matemaatika, bioloogia, keemia — ka hommikul ärgates poleks minu jaoks keeruline leida x tuhandete numbrite rägastikus või hoopis arvutada integraal. Ma olen lõpuks leidnud selle, mis mulle tõesti meeldib.

Pärast keskkooli suundun reaalaineid ka edasi õppima ning tulevikus tahaksin õppida kuskil mainekas ülikoolis spetsialiseeritud matemaatikat ning töötada näiteks mõnes kosmoseagentuuris või uurimusi teostavas firmas, kus numbrid on minu parimad sõbrad ning minu töö see, mida armastan.

Olen kindel, et minu tulevik möödub välismaal, kuid sellest hoolimata jään alatiseks Eestile truuks, kui Eesti vajab abi, aitan alati. Lisaks on mul 10 aasta perspektiivis naine ja vähemalt üks laps. Kaks oleks veel toredam. Matemaatikast veel rohkem armastan siirast laste kilkamist, sest mis oleks toredam, kui pärast pikka tööpäeva tulla koju, kui väiksed käed tulevad kallistama ja ütlevad: „Issi, ma armastan sind.“

Soovid kooli lõpetamiseks saada riided ja muu TASUTA? Vaata SIIA!