Laevajuht Andrei Matjukov: Tööd on rohkem, kui jõuab ära teha

Euroopas on puudu hinnanguliselt 30 000 laevaohvitseri ning üle 90% maailmas transporditavast kaubast veetakse meritsi. Piltlikult võib öelda, et kui poleks meremehi, siis pool maailma jääks nälga ja teine pool kannataks külma. Sellest, milline näeb välja laevajuhi igapäevatöö, räägib TTÜ Eesti Mereakadeemia tüürimehe eriala vilistlane ja tänane laevaohvitser Andrei Matjukov.

„Ma ikka proovin aastas neli kuud tööl käia. Meremehe amet annab vabaduse võtta vastu just neid pakkumisi, mis mulle meeldivad ja sobivad. Tööd on rohkem kui jõuab ära teha,“ räägib Andrei, kes on tööreisilt äsja tagasi Eestisse jõudnud. Viimased neli kuud sõitis ta Isle of Man’i lipu all gaasitankeril. „Seekord oli väiksemapoolne tanker, sõitsime Põhjamerel ja Vahemerel. Meeskonnaliikmeid oli laeval kokku seitseteist: Venezuelast, Poolast, Ukrainas, Venemaalt, Lätist, Rumeeniast, Indoneesiast, Filipiinidelt ja mina olin ainuke eestlane,“ loetleb Andrei.

Kui Andrei tööl pole, tegeleb ta purjetamisega

Andrei on pärit Lõuna-Eestist ja lõpetanud Lähte Ühisgümnaasiumi. Küsimus, mida teha peale keskkooli, vaevas ka Andreid. „Tahtsin õppida sellist eriala, kus mul ei oleks igav. Kontoris istumine ei ole minu jaoks, erinevat töökeskkonda on ikka vaja,“ meenutab Andrei. Soov oli omandada praktiline oskus, teha kindlat erialast tööd, kus poleks tööpuudust ja kindlasti reisida. Seetõttu palju valikuid ta ei näinud. Kuigi Andrei sai mõlemasse enda valitud kooli sisse, ei oska ta praegu välja tuua, kuidas täpselt valik Mereakadeemia kasuks langes. „Alles peale esimest praktikat tekkis mul tunne, et jah, tahan olla meremees,“ naerab Andrei ja usub, et tema kogemus võiks lükata ümber arusaama, et meremeheks justkui vaid sünnitakse, sest paljud avastavad endas huvi ja kasvavad meremeheks pikema aja jooksul.

Töö gaasitankeril

Laev kui oma ujuv linnriik oma seadustega

Laevakeskkond erineb ükskõik millisest teisest paigast, sest seal on omad seadused ja käitumismaneerid, mis on riikideülesed. Laevajuhtide väljaõpe käib rahvusvahelise konventsiooni järgi ning ei ole vahet, mis riigis koolitamine toimub — kui lõpetajal on Mereakadeemia diplom käes, siis võib ta töötada laevadel ükskõik millistes vetes ning kõikide lippude all.

Andrei Matjukov selgitab, et laevas on kapteni sõna seadus, laevakeel on üldiselt inglise keel, seal on distsipliin ja toimib hierarhiline käsuliin. Inimesed, kes laevas töötavad, peavad olema rahulikud ning tasakaalukad, sest pinge ja vastutus on suur. „Mõtelge — näiteks 10-liikmeline laevameeskond peab suutma katta kõiki pädevusi, milleks tavalises riigis on palgatuid sadu inimesi. Peame oskama vajadusel kustutada tulekahjusid, anda meditsiiniabi, hoidma laeva kursil ka kõige heitlikumates ilmastikuoludes, laeva parandada, hoiduda piraatide eest,“ selgitab Andrei.

Laevameeskonna hierarhia on järgmine: kapten on kõige kõrgemal, järgmisena on kõrvuti vanemtüürimees ja vanem-mehaanik, neile järgnevad teine ja kolmas (olenevalt laevast ka neljas ja viies) mehaanik ja tüürimees, neile alluvad pootsman ja madrused. Hierarhia järgi käib ka ametiredelil tõusmine, ent siin pole ühtseid reegleid, sest laevafirmades on erinevad traditsioonid.

Praeguses laevafirmas töötab Andrei kolmanda tüürimehena ja täpsed tööülesanded eri laevades varieeruvad. „Mina vastutan navigatsiooni- ja lastivahi ning raadioside eest. Samuti valmistan ette osa sadamasse sisse- ja väljasõidudokumentidest. Lisaks vastutan tuletõrje- ja päästevahendite hoolduse ja kontrolli, lippude ja päevamärkide olemasolu eest. Iganädalased õppehäired on ka minu vastutusalas, hoolitsen hingamisaparaatide ja keemiaülikondade töökindluse eest,“ räägib Andrei.

Veidi paha ilm on siis, kui mööbel kajutis lendama hakkab.
Kõikide muude heade omaduste juures on meremehed head lugude jutustajad. „No ükskord oli veidike halb ilm, laev oli nii 30-40 kraadi kreenis. Ühel pool silda oli suur koopiamasin ja teisel pool külmkapp ning mõlemad tulid kinnitustest lahti ja lendasid mööda silda ringi, rääkimata paberkaartidest ja muudest väiksematest asjadest. Pidin madruse silda kutsuma, autopiloodilt juhtimise üle võtma ning laeva kurssi muutma, päris raju torm oli,“ räägib Andrei. „Halb asi muidugi oli see, et too päev kahjuks süüa ei saanud. Pliit oli vundamendi küljest lahti rebitud ning kogu toit ja söögitegemise vahendid olid mööda laevakööki laiali. Lisaks oli vaene kokapoiss keset kööki kõhuli maas, merehaige...,“ jutustab Andrei.

Lisaks tormidele nähakse pikkadel merereisidel palju imekauneid päikesetõuse- ja loojanguid

Andrei teab rääkida, et meresõidukogemusega kaob merehaigus tasapisi ära ning tekib hoopis vastupidine efekt. „Merelt tagasi tulles paar päeva kõigutab sees ja toetan mõnikord oma linnakodus instinktiivselt käega vastu seina,“ naerab Andrei. Alguses ei tule und, laevas oled nagu hällis ja loksumine kiigutab su magama. Linnakorteris maapind ei liigu ja jube vaikne on.

Ei ole liialdus lisada, et meremehed on elus karastunud ja paljud tavainimeste maapealsed probleemid tunduvad nende jaoks pisut imelikud. „Inimesed peavad ainult kaks korda aastas kella keerama ja siis on järsku mingi aplaava lahti, kõik lehed on seda uudist täis,“ vangutab Andrei pead. „Merel on nii, et kui sõita kiire konteinerlaevaga, siis võib juhtuda, et lausa kord päevas peame kella keerama, 15 kraadi pikkust on üks tund. Kui sõita aeglasemalt, siis iga paari päeva tagant,“ räägib Andrei.

Kokkuvõttes soovitab Mereakadeemia laevajuhtimise eriala vilistlane Andrei Matjukov tulevastele elluastujatele, et kuigi elu merel on äärmiselt huvitav ja vaheldusrikas, võiks enne lõpliku valiku tegemist kusagil ise käed külge panna. Näiteks minna ülikooli tudengivarjuks või mõne ameti esindajale töövarjuks. „Ainult ise järgi proovides ja katsetades saab aru, kas see amet on sinu või ei ole,“ räägib Andrei.