Lugeja: tänapäeval ei loe enam paber, loevad oskused ja see, kas sul on olemasolevas kohas tutvusi või mitte

Me ehitame oma elule vundamenti kogu aeg, isegi kui oleme alles väikesed. Kuid suuremad valikud tuleb meil teha siis, kui otsustame, millises suunas edasi liikuda. Meile on antud valikud ja võimalused. Meie peame lihtsalt panema kokku pildi sellest, kus me tahame ennast näiteks kümne aasta pärast näha. Mõni meist tahab minna ülikooli, et saada hea haridus, teised otsustavad mõnda aega pausi pidada, et õppida tundma iseenda kõige sügavamaid mõtteid.

Tegelikult ükskõik, mida me otsustame, me oleme teinud seda selleks, et meil oleks hea. Aga kus siis õppida? Kas olla oma armsal kodumaal või liikuda piiridest välja, et avastada midagi uut väljaspool kodu? See on hea küsimus.

Meilt oodatakse, et me teaksime, mida öelda. Alati aga ei tule otsused lihtsalt ja me ragistame ajusid kaua,  enne kui leiame selle mida otsime.  Välismaale õppima minemises oleksid muidugi omad eelised: uus kultuur, inimesed ja silmaringi laiendamine. Samuti võiksime leida sealt midagi, mis on meile alati meeldinud. Võib-olla saaksime isegi peale kooli lõpetamist ja hariduse omandamist välismaal hea töökoha, mis võimaldaks elu täiel rinnal nautida.

Selleks et midagi ära teha või kuhugile minna, on vaja ressursse, mida tihtipeale napib meil kõigil. Siinsed olud rahalisteks võimalusteks on üsna kesised. Ja arvestades, et uues riigis on asjad teistmoodi ja rahalised väärtused erinevad, ei pruugi see kõik olla nii lihtne.

Jah on võimalus, et tõestame endale ja teisele, et meil on kõik eeldused, et stipendiumi abiga saada sisse parimasse kooli, aga on võimalik et sedasi ei lähe. Samuti võime olla loomingulised ja saavutada see mõnel teisel moel. Igatahes see on meie enda valik. Me ei peaks tundma, et meid surutakse kusagile maailmapilti, kus me olla ei tahaks. Me peaksime unistama suurelt.

Ise tunnen et olen õnnelik kodumaal ja rahul sellega, millised võimalused meil siin on. Ma ei tunne, et kusagil mujal oleks parem. Mul on keskkooli haridus ja olen mõnda aega olnud eemal kooliga seonduvast, et õppida tundma iseennast ja kõiki oma häid ja halbu tahke, aga ma olen sellele mõelnud ja muidugi ma tahan edasi õppida, et leida endale midagi, mida ma armastan, et seda siis tulevikus suurima naudinguga teha. Ma ei usu, et see teiste poolt asjade peale surumine aitab inimesel kuhugile jõuda. Ma tean, et inimesed tahavad aidata ja loodavad, et sa näed, mida parem haridus, seda suurem võimalus on hästi elada, aga mina näen asju teisiti.

Minu arvates on inimene õnnelik isegi selle vähesega, mis tal on. Ja kui kellelgi ei ole hea pea ja ta tunnistab endale, et ei taha järgmised 5 aastat õppida midagi, mille puhul ta isegi ei tea, kas see on õige, siis on see selle inimese oma valik ja keegi ei saa teda takistada. Mitte keegi ei tohiks teisele öelda, mida ta oma eluga peale peab hakkama.

Muidugi on kindlad valdkonnad, millega võib teenida rohkem raha kui muidu, ja need nõuavad paremat haridust, aga tean inimesi, kes on öelnud et milleks pingutada, kui see paber, mis hiljem käes on, ei aita karvavõrdki soovitud töökohale kandideerimisele kaasa. Tänapäeval ei loe enam paber, loevad oskused ja see, kas sul on olemasolevas kohas tutvusi või mitte.

Unistada tuleks minu arvates alati julgelt. Kui sa ei taha olla advokaat, et lahendada teiste muresid, siis olgu, ära ole. Tee midagi, mis teeb sind õnnelikuks. Inimene õpib tegelikult kogu aeg, isegi siis, kui ta ei ole nelja seina vahel ja ninapidi raamatutes. Me õpime iga päev midagi uut. Elu ise ongi suur õppimine. Asja mõte peaks olema selles, et me naudime seda, kes me oleme ja mida me teeme. Haridus on lihtsalt üks võimalustest näha asju laiemas plaanis. Mida iganes me ei otsusta oma tuleviku nimel, see otsus tuleb südamest.

Tahad võita tahvelarvutit? Vaata SIIA!