Marten Kuningas: ära kuula, mida keegi teine sulle soovitab!
"Eesti otsib superstaari" saates laiemalt tuntuks saanud Marten Kuningas astub homme üles juba üheteistkümnendat korda toimuval noorte infomessil Teeviit. Noori informeeriv mess Teeviit uuris Martenilt tema enda nooruse kohta.
Miks asusite õppima ajakirjandust?
Kui ma keskkoolis käisin, oli elementaarne, et edasi tuleb minna ülikooli. Seda eeldasid õpetajad, perekond ning üldse kogu ühiskond näis peegeldavat sellist suhtumist. Ajakirjanduse vastu mul tegelikult tõsine huvi puudus, aga kuna meil olid meedia tunnid, kus tuli täita ülesandeid, mis osalt rahuldasid minu komejandivajadusi, siis ilmselt tuli sealt see otsustav tõuge. “Ajakirjandus“ — selles sõnas kaikus mingisugune uhke asjalikkus, mis mind paelus. Need tahud kokku seotuna manasid mu teadvusse kujundi, mille poole pidin iga hinna eest pürgima.
Miks just valisite Tartu Ülikooli?
Umbes 14-aastasena hakkasin käima Tartus külas vennal, kes seal ees õppis. Ajapikku sulandusin tema sõprade ringi, sealsesse elusse, pidudesse ja naljadesse. Tartus elamine ja õppimine sai kinnisideeks ning kui mind lõpuks sinna vastu võeti, hakkasin elama oma teist tudengipõlve. Kuna mulle oli tol ajal oluline prestiiž ja edu (kas või näiline), siis rääkis Tartu Ülikooli kasuks ka staatus, mis kaasnes Eesti kuulsaimas ülikoolis õppimisega.
Kuidas sattusite laulmise juurde?
Laulsin kogu oma lapsepõlve, sest seda tegi kuus aastat vanem vend, kes suutis harva oma suu kinni hoida. Seega võib öelda, et laulmine sattus hoopis minu juurde ning ühtegi alternatiivi adumata võtsin ta vastu. Kusagil ma seda õppinud pole, isegi koorist hoidsin eemale, sest see hirmutas mind oma distsipliini ja akadeemilisusega. Selle vähese lauluoskuse olen omandanud poisikesena lemmikuid imiteerides.
Kas praegune elukutse on see, mida Teile tõeliselt teha meeldib?
Mis on see minu praegune elukutse? Maadlen selle küsimusega sageli. See, et ma olen inimene, kes mõnikord laulab, ei tee minust lauljat. Ma esinen ja eksponeerin ennast. Minu elukutse nõuab, et ma oleksin spontaanne käsu peale; et ma täidaksin mingit rolli, sealjuures iseennast kaotamata. Kas see mulle meeldib? Mul ei ole valikut, sest kui ma seda ei teeks, siis mind ei oleks. Olen alati õnnelik, kui saan koos töötada inspireerivate inimestega ja oma ala professionaalidega.
Kas käisite kooliajal noorte infomessil Teeviit? Kui jah, siis millised on teie mälestused sellest?
Käisin küll. Mäletan sagimist suures hallis, mis oli täis bokse ja nurgakesi, kus noored jagasid voldikuid.
Kas olete kooliajal käinud karjäärinõustaja juures või täitnud karjääritesti? Kui jah, siis millised on Teie kogemused ning kas need aitasid kaasa elukutse valikul?
Kord gümnaasiumis pandi terve klass täitma mingit akadeemilist laadi testi, mis pidi välja selgitama elukutse-valdkonna, kuhu poole vaadata. Mäletan, et skoorisin äärmiselt kehva tulemuse, mispeale soovitas tabel kõrgharidusest eemale hoida ja mõelda pigem kutsehariduse omandamise peale. Iseenesest täitsa hea soovitus, kuid ma ei võtnud seda tõsiselt.
Milliseid soovitusi annaksite noortele, kes praegu on olukorras, kus nad peavad oma karjäärivalikuid tegema?
Ma arvan, et noored ei pea karjäärivalikuid tegema. Noored olgu noored ja rõõmsad. Kui sa ei tea, mida pihta hakata, võta aeg maha ja puhka sellest infost, millega sind on eluaeg immutatud. Vaata ringi ja ära kuula, mida keegi teine sulle soovitab!
