Jutuvõistlus: Noorte kokkusaamine nõudis peaaegu jala

Scanpix

Jutustan teile loo, mis juhtus aegu tagasi mu vanaisaga. Lugu on vanaema silmade läbi ja minu ümberjutustuses. Kõik nimed on vahetatud.

Aasta oli 1968. Aida ja Aksel, kes olid tutvunud vana-aastaõhtul, otsustasid ühel aprillikuu viimasel päeval minna ’’kuuma’’ restorani Kaseke. Kuna üks töötas Tartus lihakombinaadis ja teine masin-kombainistina ühes väikeses Jõgevamaa külakeses, pidid noored kokkusaamiseks kasutama transporti. Õhtu venis muidugi pikaks ja Aksel asus alles esmaspäeva varahommikul oma motika seljas kodu poole teele.

Ühel teelõigul juhtus aga kokkupõrge suure veoautoga ja järgmiseks oli Aksel teadvusetult Maarjamõisa haiglas. Parem jalg püsis veel koos vaid tänu ühele veresoonele ja ühele kõõlusele ning meest valmistati ette operatsiooniks, kus plaaniti ta jalg amputeerida. Maarjamõisa haiglas töötas aga Aksli venna kälimees, väga tuntud arst dr. Nugis. Kui Aksel vahepeal teadvusele tuli, soovis ta enne operatsiooni rääkida dr. Nugisega. ’’Kes ta teile on?’’ küsis meditsiiniõde. ’’Kälimees,’’ vastas Aksel mõtlemata. Dr. Nugisel oli parajasti pooleli raske operatsioon, kuid ometigi mindi talt küsima, kas ta teab sellist isikut, nagu Aksel Laus. Doktor vastas et teab ning ütles, et nad katsuksid teha kõik võimaliku, et vaese mehe jalg alles jääks. Nii võetigi ette poole tunnise operatsiooni asemel neljatunnine. Peale seda veetis Aksel veel neli kuud haiglas. Haiglast välja saades ilmnes, et ühte vigastust polnud märgatud. Nimelt oli labajalal üks luu valesti kokku kasvanud ja tegi karkudega kõndivale Akslile meeletut valu. Seda luud käis ta mitu korda haiglas lahtimurdmas ja uuesti kokku kasvatamas.

Nüüd, 2012 aastal, ütleks ma, et minu vanaisa ’’Aksel’’ on küll õnnesärgis sündinud, sest jalg on tal endiselt alles ja oma talus saab ta suurepäraselt kõikide töödega hakkama. Kui ta selle märkamata jäänud vigastuse pärast veidi lombakalt ei kõnniks, ei saaks arugi, et tal üldse kunagi mingi õnnetus juhtunud on. Tundub, et imed on siiski olemas ja nende juhtumiseks läheb vist vaja vaid tutvusi. : )

Paljudel meist on lugu, kuidas liikumisvõime kaotus on tabanud või oleks peaaegu tabanud meie lähedast, tuttavat või koguni iseennast. Noorte häälega jagati mõtlepanevaid lugusid sellest, mis juhtus ning kuidas sellega toime tuldi, millest tuge leiti ning mida õpiti.

Selle looga on jutuvõistlus läbi ja võitjad teeme teatavaks 11. mai õhtul.