Jutuvõistlus: Sõbranna oleks minu süül elu või jalad kaotanud

Jalutasime sõbrannaga õues. Me mõlemad olime väga väsinud ja käes oli õhtu ning päike loojus. Ühel hetkel hakkasime vaidlema täiesti tühja asja pärast, kuid tühjast asjast kasvas asi suureks probleemiks. Riidlesin parima sõbrannaga ning ta hakkas nutma, kuid ka mina sisimas nutsin ja vaevu suutsin pisaraid kinni hoida. Sõbranna kõndis nuttes minema ja mina jäin tema selja taha vaatama möödasõitvaid autoid.

Lõpuks ma rohkem ei suutnud ning pisarad hakkasid mööda põski voolama. Korraks pühkisin pisaraid kampsuni varrukaga ja järsku kuulsin auto piibutust. Ma ehmatasin ja kui pilgu üles tõstsin, nägin punast autot seismas keset autoteed. Pisarad hakkasid uuesti voolama, sest teadsin, et just hetk tagasi kõndis sõbranna sealsamal autoteel ning aimasin, et juhtus miskit hullu. Sulgesin korraks silmad ja jäin mõtlema, et mis nüüd saab? Kas sõbranna sai surma? Aga kui ta jääb invaliidiks? Ja kõik see on minu pärast..

Mu silmad hakkasid kinni vajuma ja oli kuulda ainult inimeste hääli ning autode pidurdusi. Järsku tabas mind miski ning ma jooksin sõbranna ning punase auto poole. Kui nägin sõbrannat maas lamamas, jäin mõtlema, et mis edasi? Puhkesin nutma kui järsku avas lamav sõbranna silmad ja hüüdis vaikselt, et kõik on korras. Sain aru, et ta on elus, kuid tema jalad? Kas ta suudab üldse püsti tõusta? Need paar minutid panid mu väga sügavalt mõtlema.

Õnneks sõbranna paranes väga ruttu ja ta saab kõndida ning tunda enda jalgu, kuid väga tihti jään mõtlema, et mis oleks, kui ta ei saaks enam kõndida? Kuidas ma saaksin temaga üldse koos olla, kui teaksin, et kõik see juhtus minu pärast. See õhtu, see punane auto, sõbranna, kes lamas autoteel nii abitult, see kõik jääb mulle väga kauaks meelde.. Peaaegu aasta on möödas sellest, kuid siiski ma mõtlen koguaeg sellele. Ma ei osanud enne hinnata selliseid asju. Ma arvasin, et jalad on jalad, mis vahet on? Ma ei muretsenud iialgi inimeste üle, kes olid ratastoolis, kuid see juhtum pani mu mõtlema.

Mul on väga kahju inimestest, kes ei saa kõndida, kel on raskusi sellega, sest oleksin peaaegu ise kas jäänud sõbrannast ilma või tema oma jalgadest. Mulle kogu aeg räägitakse, et mina ei ole selles süüdi, et nii juhtus, aga kõik me millegipärast süüdistame ennast kõiges, kuigi teame, et tegelikult ei ole ju nii.

Teate, igaühega võib juhtuda, et kord ei naerata sulle päike. Me ei tea iialgi, millal see päike võib selja pöörata, kuid oleme armsad ja aitame neid, kel kord juhtus nii. Nad on ju samuti inimesed ja vajavad toetust. Ma olen alati olemas neil, kel probleeme on, võib-olla mitte vaimseid, kuid füüsilisi. Ma oskan hinnata inimesi, kes pole võimelised oma jalgadel kõndima ning aitan neid nii, kuidas suudan. Me ei saa neile tagasi jalgu võluda, kuid me saame neid toetada ja olla koos nendega. Me saame pakkuda sõprust ja soojust, et need inimesed ja lapsed saaksid end tunda nagu täiesti tavalised inimesed, kellel on jalad. Palun ärge iialgi arvake, et need inimesed on kasutud, just neil ongi tavaliselt kõige suuremad südamed! Aitame neid koos, et ka nemad tunneksid end turvaliselt!

----

Eile, 3. mail tulid 10 000 last 21 linnast üle Eesti kokku Teatejooksule selle nimel, et joosta liikumisvõime kaotanud Christella (9), Hendra (10) ja Janari (15) ravi heaks.

Osad inimesed kaotavad liikumisvõime haiguse tõttu, mis on kaasa sündinud või mis tabab neid hiljem. Osad inimesed ei saa enam liikuda pärast seda, kui nendega on juhtunud õnnetus. Kaitstud ei ole selle eest meist keegi – see tõesti võib juhtuda igaühega. Siis on vaja väga suurt meelekindlust ja tahtejõudu ning muidugi lähedaste, sõprade ja koolikaaslaste tuge, et liikumisvõime kaotusega leppida ning paraneda nii hästi kui võimalik.
 
Paljudel meist on lugu, kuidas liikumisvõime kaotus on tabanud või oleks peaaegu tabanud meie lähedast, tuttavat või koguni iseennast. Jaga Noorte häälega oma lugu sellest, mis juhtus ning kuidas sellega toime tulid, millest tuge leidsid ning mida õppisid.