Kas minu tahe mõjutab Eesti riigikaitset?

Asi on pigem selles, et me ei mõtle eriti sageli oma riigi säilimise ja heaolu peale. Ligi 20 aastat iseseisvust on eesti rahvasse süstinud teatavat enesekindlust, mida võib käsitleda nii positiivse kui ka negatiivse tegurina.

Loomulikult on meeldiv mõelda oma kodumaast kui kindlast kaljust, mida ka kõige tugevamad tuuled ei kõiguta. Ülim positiivsus ja sinisilmne usk headusse ei ole aga riigi julgeoleku seisukohalt kõige võimsamad relvad. Rohkem kasu tooks eluterve pessimism ja ütlasi ka valmisolek halvimaks. Nagu sõnas Vergilius: „Kui soovid rahu, valmistu sõjaks!“.

Esmalt tuleks selgeks teha, mis on üldse riigikaitse. Selle alla liigituvad kaitsevägi ja Kaitseliit ning minu arvates kindlasti ka Eesti üldine välispoliitiline strateegia. Tänapäevase ultramodernse tehnika juures tuleb tähelepanu pöörata ka küberkaitsele. Siiski tundub taoline arusaam veidi kitsas.

Mida tugevam ja stabiilsem on riik, seda kindlam on tema positsioon rahvusvahelisel tasandil ja seda parem ka kaitsevõime.  Minu silmis on nii tippsportlased kui silmapaistvad teadlased mitmeski mõttes Eesti riigi kaitsjad, sest nad aitavad kaasa meie maa arengule. Riigikaitse on minu meelest ääretult lai mõiste, mis kindlasti ei piirdu relva kandva kaitseväelasega, vaid puudutab kõiki inimesi.

Teiseks peaks iga inimene selgusele jõudma, mida Eesti tema jaoks tähendab. Armastust isamaa vastu ei saa vägisi peale suruda ega ühegi seadusega määratleda. Kiindumus kodumaa vastu peaks olema iseenesest mõistetav, kuid ma kardan, et nii see siiski ei ole. Ideaalis saaks Eesti ajaloo tundmine ja meie rahva vabaduse tähtsuse mõistmine alguse kodust, juba varajasest lapsepõlvest.

Ideaal on reaalsusest kahjuks kaugel. Kaasaegse elukorralduse kohaselt kasvab laps kuuldes vanemaid valitsust maapõhja kirumas, meediat poliitikute otsuseid kritiseerimas ja vanavanemaid  „head“  Nõukogude aega meenutamas. Kuidas saabki armastada midagi, mida nähakse mustades toonides?

Kolmandaks võib käsitleda inimese tahet ja selle mõju Eesti riigikaitsele. Alustada võiks lihtsatest asjadest. Oleks väga tore, kui kõik terved noormehed läbiksid rõõmuga kaitseväeteenistuse, mitte ei mängiks arstlikus komisjonis lolli, et niiöelda terve nahaga pääseda. Taolised linnalegendid võivad tunduda naljakad, kuid tegelikult peegeldavad eestlaste suhtumist ja toovad väljad mitmed probleemid.

Kas minu tahe mõjutab Eesti riigikaitset? Minu enda vastus on surmkindel  „Jah!“. Olen täiesti veendunud, et ma suudan midagi ära teha. Roheliseks võõbatud näoga kuskil metsas roomamas ma end küll ette ei kujuta, aga usun, et leian mõne teise väljundi. Ma ei pea end just marurahvuslaseks, kuid ma armastan Eestit väga ning soovin oma tuleviku siduda meie riigi hoidmise, kaitsmise ja esindamisega.