Bikiinipiirkonda vahatada unustanud naine jäi lapse armutu küsimusterahe alla

Läksime ühel pärastlõunal sõbranna ja tema lapsega mere äärde. Olime ennast sinna üsna kenasti sisse sättinud. Rannalinad panime maha, asjad sinna peale. Ise istusime ja jõime külma jooki ning rääkisime viimase aja sündmustest. Sõbranna laps ehitas kohe meie kõrval olevasse liivahunnikusse ämbrikesega torne. Ja siis hüüdis kogu aeg, et me vaataksime kui hästi ta oskab meisterdada.

Pool tunnikest hiljem oli aga päike juba sedasi kõrvetama hakanud, et otsustasime sõbrannaga, et läheme natukeseks vette. Olin oma kollased bikiinid selga ajanud, kui järsku väike tüdruk küsis, et tädi, miks sul seal all karvad on.

Nimelt olid alumised karvad bikiinide vahelt välja turritamas. Olin sellise luubi alla pandud, et ei osanud muud vastata, kui seda, et see on täiskasvanuks saamise boonus. Sellele järges muidugi hulk muid küsimusi, millele pidin oskama targalt vastata.

Nagu näiteks, et millal tema täiskasvanud saab olla jne. Tavaliselt ma bikiinipiirkonda ei vahata ega midagi, kuid järsku tundus see lausa hädavajalik. Mõtlesin, et terve rannaäär on inimesi täis, mis siis, kui keegi teine märkab, et ma olen sealt alt metsa kasvanud.

Õnneks sõbrannal on alati olnud sellise laisa naise käekott, et kõik tarvilik ja mittetarvilik on kogu aeg sinna sisse ära mahtunud ja nii mõnigi asi võib olla seal juba mitmeid aastaid kükitanud. Sedasi saingi temalt ühte kasutamata žiletti laenata.

Käisin vaikselt eemalolevas üksinduses ning ajasin karvad püksikute ääre juurest maha. See polnud muidugi kõige lõpp. Tagasi minnes sain suure naerupahvaku osaliseks, kui sõbranna tüdruk oli märganud et karvu ei ole enam. Kuhu karvad kadusid, küsis ta imestunud silmadega.

Ma pöörasin asja naljaks ning vaatasin silmitsedes ringi, et kuhu nad minna võisid. Muidugi seda osa ma enam väiksele tüdrukule seletada ei julgenud, millega sai omamoodi hakkama mu sõbranna. Nende vestluses oli pikalt juttu sellest, milleks see kõik vajalik on jne.

Kuid nüüd ma tean, et tõsiasi on see vana tuntud tarkus, et väikese lapsena märkad sa igat pisiasja. Seepärast tasuks suurtel inimestel olla laste varases nooruses eriti ettevaatlik intiimsete asjadega. Sest tegelikult kuigi me arvame, et väike laps ei mõista veel kõike, võib iga nelja aastane juba õpitud tarkust oma mälus talletada ning meelde jätta kõike, mida täiskasvanud on neile selgeks teinud, öelnud või rääkinud.

Tahad võita kasti Premia jäätist? Kirjuta meile oma piinlikust, ent naljakast loost!