Et õunasüdamed sõitu ei häriks, võtsin kõikide kraami oma "peokaussi" ja läksin prügikasti otsima. Avastasin prügikoti vaguni nurgas ja poetasin läga sinna sisse.

Rahulolevana istusin oma kohale tagasi, aga hetke pärast tuli üks mees ja lõugas üle vaguni: "Proua, tulge koristage oma sodi mu riidekotist ära!"
"Mida?"
"No te panite praegu oma õunasüdamed minu kotti!"
"Mina? Ma panin ju prügikotti..."
"Prügikast on kõrval, te panite MINU kotti, tulge koristage ära!"

Läksin vaatama, olidki meie äranäritud õunasüdamed mustas prügikotis, kus ka mingid riided sees. Pidasin seda raudselt prügikastiks, kodus ma küll korjan sellisse prahti. Hakkasin siis neid vastikuid lägasid ükshaaval välja õngitsema. Ja panin õigesse prügikasti ümber - väkk kui jälk!

Tagasitulles ei tundnud tudengipoisid mulle üldse kaasa, vaid muigasid . Ahh, kogu vagun muigas. Tartusse sõit kestis terve sajandi...