Lugeja: Rahaliselt toimetulek ei ole üldsegi mitte lihtne
Oma lühikese iseseisva elu jooksul on mul rahaga, õigemini selle puudumisega kaks korda suuremat sorti mure olnud. Esimest korda kui ma olin 19 ning sain kaks jänesetrahvi järjest. Üks oli minu enda viga. Olin piisavalt ülbe arvamaks, et kaks peatust ei tohiks kedagi surmata. Rumal
Teine “vahelejäämine” oli puhtalt apsakas. Olin unustanud oma kuupiletit kontrollida ja see oli üle läinud täpselt ühe päeva! Mina elasin usus, et kõik on korras ja kontrolli all. Ei olnud, kui mind üks peatus enne kodu pätiks tembeldati. Reeglid on reeglid ja mäluhäirega ning tööväsimusega ei vabanda end keegi välja. Päriselt ka — ma lihtsalt unustasin kontrollida. Kokku läksid need vead maksma ligi 2000EEK-i. Kohtutäituri kuludega otseloomulikult. Mul polnud piisavalt raha, et trahvid 15 päeva jooksul ära maksta ja nii see läks. Sain tavalist miinimumpalka ja üürisin odavat korterit. Lõpuks sain need võlad siiski tasutud. Tulumaksutagastus oli minu päästja tookord.
Hiljuti sain hakkama teise suurema altminekuga. Suurest optimismist ning (hull)julgusest otsustasin liituda Elisaga. Siiski, ma olin seda aastaid juba kavandanud, nii et päris umbropsu see samm ka ei tulnud. Senimaani olin tarbinud Zen-i kõnekaarti. Just nimelt kindluse pärast, et ei teki jama. Kevadel otsustasin aga, et olen suur inimene ja olen piisavalt täiskasvanud küll lepingut sõlmimaks. Positiivne meelestatus tulenes mu uuest töökohast, millest ma paraku ilma jäin. Kukkusin libedaga end kuuks ajaks voodisse. Luuturse, veri põlves — ikka paras kompott, mida lürpida. Sinna mu baaridaami töö läkski.
Arst keelas püstiseisva töö ära. Kästi puhata, põlvetugi hankida (need on nii kallid muideks!) ja valuvaigisteid mitte liigselt krõbistada. Telefoniarve oli selleks ajaks juba olemas ja täiesti reaalne ning pisut suur kindla sissetulekuta inimese jaoks. Minu jaoks on 300 krooni ka vahel probleem. Pole veel harjunud tuhandetega laiama. Arve puhul ma ei arvestanud käibemakse ja eks lobisesin ka liiga palju. Tänaseks on mul teine leping, mis on kindlam ja piiratud. 10 euro ulatuses, mis on täiesti piisav summa. Saan hakkama küll, kõike muud( peale tõsiselt pakiliste kõnede) saab ajada ka facebook´i, skype´i ja muude kanalite kaudu.
Võlgadest lahtisaamine on minu jaoks läinud võrdlemisi libedalt. Ükskõik kui suur see summa ka poleks, puhas südametunnistus on hindamatu ja seda väärt. Samuti on alati võimalik uurida järelmaksuvõimalusi ning maksepikenduse variante. Tuleb lihtsalt ühendust võtta ja olukorda selgitada. Kohtutäitureid on erinevaid aga ehk nad ei pane teile vähemalt viivist juurde, mis loeb ka palju. Mõnikord tuleb lihtsalt süsteemile alla vanduda, tunnistada oma rumalust, ebaõnne vms ning arve korraga ära maksta.
Olen õppinud olema veelgi ettevaatlikum kulutustega ning eriti suuremate otsuste puhul. Ei tasu kiirustada, elada üle oma võimete, ignoreerida võlgu, loota jumal teab millele või oodata, et ehk emme-issi aitavad. Mina seda viimast ei lootnud, aga on kindlasti palju selliseid noori, kelle kõik jamad klaaritakse ära. Mina lapsevanemana nii ei teeks. Aitamine aitamiseks, aga õppetunnid on vaja omandada, mitte kinni mätsida.
