Mina ja suitsetamine
Puberteediealised hakkavad ennekõike suitsetama ühtekuuluvustunde pärast. Kambavaim on see, mis kutsub proovima, isegi kui selle vastu algul mingit huvi pole. Põhiline argument: „Teised ju teevad ka!“ See on justkui surnud ring: sõber või sõbranna teeb midagi keelatut ning ei saa ju sinagi kehvem olla. Seetõttu alustatakse suitsu proovimisega äärmiselt varakult.
Mäletan enda esimest korda, ma olin alati suur suitsuvastane, mind absoluutselt ei huvitanud see, et teised teevad, vaid ma olin raudkindel, et mina sellise asjaga kaasa ei lähe, aga läks teisiti. Loomulikult ilmnes ka minu elus teatud mässuperiood, mil kõik keelatu tundus lihtsalt nii ahvatlev ja magus, minu impulsiivne iseloom andis sellele veel eriti võnku juurde. Esimese suitsu proovimisega tekkis see "Vau-efekt" - ma olin ka äge, tõepoolest tollal ma tundsin ennast nö lahedana! See oli ju põnev - salaja teha keelatud asja ja ise selle üle itsitades, rumalukesed, nagu me olime.
Esimene sigaret oli kohutav, ma köhisin ja köhisin, maitse oli väga ebameeldiv, see polnud kindlasti väärt teistkordset tegemist, aga loomulikult ma ei näidanud seda välja. Kuna see oli periood, kus kõik suitsetasid, siis muutusin ka mina nende sarnaseks: ühest suitsust sai juba terve pakk ja nii see edasi läkski. Mis kõige hullem, lõpuks see muutus harjumuseks! Terve kambaga mindi kooli ajal suitsupausile ja põhiline oli ikkagi see, et mindi kõik koos ja nii see jätkuski.
Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud. Vajadus, kui selline, suitsu järele puudus. Mida aeg edasi, seda rohkem aga harjus organism selle nikotiinikogusega, mida ma päevast päeva sisse ahmisin, ja nii tuligi harjumusele lisaks sõltuvus. Teatud aja tagant tekkis suur kiusatus ja ootusärevus, millal ma ometi pääsen õue, millal ma ometi saan kimuma hakata. See soov, et ei tee, oli kadunud. Pika peale kadus ka hirm kellelegi vahelejäämise ees ning minustki sai nikotiinik, kes lihtsalt pidi päevas teatud koguse sigarette tõmbama.
Suits tekitas minus teatud rahulolu ja vastikustunne oli ammu kadunud, pigem vastupidi, ma nautisin seda! Ilma suitsuta tekkis kerge närvilisus, kuigi ma alati arvasin naiivselt, et maha jätta on kerge ja mingit igatsust ei teki, aga tekkis ja missugune veel! See on raskem kui arvatakse.
Sõltuvus pole nalja asi, sellest loobumine nõuab ikkagi suurt tahtejõudu. Praegu ajas tagasi vaadates, siis ma pole kindlasti enda üle uhke ega samuti tee endale etteheited suitsu proovmise pärast, vaid pigem just sellepärast, et see mulle meeldima hakkas ja et ma ei suutnud enam "ei" öelda. Õnneks sain ma lõpuks aru, et kergem ja parem on mitte suitsetada.
Millal proovisid Sina esimese sigareti ja millised on sinu kogemused suitsetamisega?
